Skip to main content

Posts

Mu esimesed arstide maailmameistrivõistlused suusatamises jäävad vist igaveseks meelde. Nagu Ameerika mägedel on kulgenud see reis, hooga üles ja siis sama suure tinnaga alla. Praegu, istudes hotelli teetoas, olen laineharjal, aga jumal seda teab, mis edasi saab. Esimene põnts oli see, et hoolimata hoolikast kuudepikkusest ettevalmistusest ja heast vormist suutsin ma oma MM sõidu taktikaliselt täiesti kihva keerata ning jäin igatsetud medalist ilma. Alustasin üliettevaatlikult, kartes ennast raja esimese osa tõusudel kinni sõita. Hiljem selgus, et väljakuulutatud rada oli muudetud ja avaldatud profiil ei vastanud tõele. Ränka lõputõusu, milleks ma ennast hoidsin, teades, et tõusudel kiirendamine on minu trump, polnudki sees. Lisaks olid ilmaolud keerulised, sadas lausvihma. Ükski ilmateade vihmasadu ei prognoosinud ja mu suusad polnud vastavalt määritud, libisemine oli suht kehva. Tulemuseks viies koht, masendavalt suure kaotusega auhinnalistele kohtadele. Olin nii pettunud, et ...
LOE EDASI
Recent posts
Metsas käisin saega. Tormid ikka hoolitsevad selle eest, et mul küttepuid oleks. Kuigi see konkreetne isend on küll väga hea palk. Sestap ma teda ära ei järganudki, las seisab õhus seni, kuni välja saab toodud.  Okstega vooderdasin väljaveoteed. Pisut abiks ikka. 
LOE EDASI
Asjad arenevad. Esialgsest punasest südamest sai roheline ja sellest edasi veelgi ilusam asi. Minu tervisesaate reklaam Maalehe terviseküljele. Punased sakid ülaosas meenutavad ühteaegu nii helilaineid arvutiekraanil kui elektrokardiogrammi. Arstihariduse lisasime usaldusväärsuse tõstmiseks, pildi selleks, et inimene näeks, kes temaga eetri vahendusel suhtleb. Ja no punane värv - nii minulik! Autoriks kujundajast kolleeg Mari. Saateid saab kuulata Delfi podcastide pesast Tasku , nutirakendustest Spotify, Apple Podcasts, Soundcloud jt. Nende ettevalmistamine, salvestamine ja monteerimine pakub mulle päris palju rõõmu, on huvitav ja hariv. Rõõm kasvab, kui keegi saateid ka kuulab :)
LOE EDASI
Sel aastal esimesed kilomeetrid, täpsemalt 111,8 suusatatud. Soomes Leppävirtal, maa-aluses tunnelis. Oktoobri viimasel nädalal. Väga tore oli. Hea seltskond, mõnus kehaline liigutamine. Sain laagris lähemalt tuttavaks Tapal elava orienteerumistreeneri, Lehtse kooli kehalise kasvatuse õpetaja Railiga. Tundsime teineteist põgusalt juba kevadest, aga nüüd süvenesime. Väga-väga tore ja eluterve inimene. Üle lahesopi on näha hotell ja selle all metsa varjus kalju sees suusatunnel. Selliseid liiklusmärke Eestis ei kohta. Kuulsate noorsportlaste seltskonnas - tagareas keskel, roosas. 
LOE EDASI
Esimest korda elus saan endale passi, kus on minust ilus dokumendifoto. Muidu on alati olnud nii, nagu ütles kujundajast kolleeg Mari (enda, mitte minu kohta) - foto meenutab kolm päeva tagasi uppunud inimest. Fotograafiks oli Kristjan Lepp, meigi tegi Katrin Sangla, seongu susserdasin ise kokku. Tehtud sai need fotod Eesti Naise jaoks. Ajakirjas avaldati vaid üks. Mõtlesin, et ostaks siis endale ka neid imeilusaks tegevaid meigitooteid. Aga pärast hinnauuringut viskasin mõtte peast. Huulepulga hind on üle 40 ja meigikreemi oma enam kui 50 eurot. Ebareaalne! Ja minu jaoks täeisti arusaamatu, et leidub inimesi, kes sellise raha eest kosmeetikat ostavad.  Minu meelest näen ma prillidega väga range (et mitte öelda kuri) välja, aga üks sõber ütles, et ei ole asi nii - pidavat hästi sobima. 
LOE EDASI
Tundus, et septembri lõpus oli selle suve viimane päev. Aga ei, veel jätkub. Mis on ju tore! Eile käisin taas sõpradega matkamas. Seekord kõndisime Kolgakülast Nõmmeveskile. Imeilus kuldne sügisilm oli. Ja suurepärased metsarajad. Sellist lubatakse veel vähemalt neli päeva. Kuigi lumi on ka tore, kui ta ükskord tuleb. Pühapäeval sõidan nädalaks Soome - tunnelisse suusatama. Elagu talv! Meelikese ja Eskoga. Kati on kaamera taga. 
LOE EDASI
Lugabe tutvustada: võistkonna kapten Kaspar - teises reas vasakult kolmas, nr 38.  Omal ajal olin mina kooli korvpallikoondise kapten, vist B või A vanuseklassis, ei mäleta enam täpselt. Vend toksis ka väga hoolega korvi mängida, korraldasid endale poistega ise turniire. Nüüd kannab neid traditsioone meie peres edasi tema noorem poeg Kaspar, kes mängib teist aastat TallTechi Korvpalliklubi ühes noortevõistkonnas. Ja mis eriti äge - Kaspar on ka kapten! Lapsepõlvest ja vennast ja spordimängudest meenub veel hoki. Seda mängisid poisid igal talvel ikka lausa hullumiseni. Marko, kes toona polnud küll teab mis lühike, see-eest aga peenike, oli väravavaht. Ükskord tekkis mingitel asjaoludel, mida ma enam ei suuda meenutada, jääl mängijatest külakuhi - Marko sattus õnnetuseks kõige alumiseks .., Ja mingil teisel korral saabus ta koju potisinise silmaga - plastmassist väravavahimask oli näo kaitseks küll ees, aga litter tabas täpselt silmade jaoks mõeldud avaust.
LOE EDASI