Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Täna käisin Palmses Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava koosolekul. See on siis see 500 lehekülge paks dokument, mis meie elu siin rahvuspargis viimse liigutuseni paika peaks panema. Põnev oleks teada, mitu kohalikku elanikku selle otsast lõpuni läbi loeb. Ja kantseliidist aru saab. Nojah. Jõudsin kohale tund aega varem, sest ajasin koosoleku algusaja segamini. Jalutasin siis selle tunnikese mõisapargis ringi. Ilus on seal. Tegin telefoniga mõned udused klõpsud ka.Väravatest ja muudest pääsudest. Kõik teed viivad kuhugi. Rooma vähemalt, kui mitte mujale, eks. Kohalegi sõitsin mööda teed. Oma autoga, reanimeeritud variandiga.  Täitsa sõitis ja jahutas õhku ka. Mitu sajalist see elustamine mu pangaarvelt minema viis, sellele ma parem ei mõtle. Ju sinna ajapikku jälle midagi koguneb.

Kolm on kohtu seadus, ütleb vanarahvas. Sõitsin laupäeval venna ja vennanaise sünnipäevale. Jõudsin ema juurde, tahtsin piduriided selga tõmmata ja suu-silmad ära värvida. Riided olid kaasas, värvimise värke mitte. Maha jäid, kummuti peale. Üks. Sõidan. Hirmus palav, +30 kraadi. Mingil hetkel tajun, et konditsioneer ei jahuta õhku autos mitte üks raas. Väsis ära? Mõistetav, põrgukuumus ju ikkagi. Sõidan edasi. Ja järsku märkan, et olen Maeru asemel Paldiskis. Kaks. Keeran otsa ringi, sõidan sinka-vinka siia-sinna, teen paar vasakpööret ja jõuan akadeemilise hilinemisega õigesse kohta. Pean toredas seltskonnas maha toreda peo. Istun südaöö paiku autosse, keeran süütevõtit ... ja lendan orbiidile. No mitte päris, aga lärm, mis tekkis, oli küll selline. Kohutav krigin! Katsetan paar korda veel. Esialgu ei muutu midagi, aga mingil hetkel kaob lärm ära. Ja sellega koos ka igasugune õhk, mis peaks tuulutusavadest kabiini sisse puhutama. Konditsioneer andis lõplikult otsad. Kolm. Järg...

Mõtled, et oled juba päris kaua ilmas elanud ja mis siin ikka enam uut juhtuda saab, kõik juba olnud, ühel või teisel moel. Aga näed, saab! Eile kingiti mulle luuletus. Esimest korda elus. (Sünnipäeva- ja jõulusalmid ei lähe arvesse.) Kinkijaks üks meie küla suvitaja. Mees. Erutuda ei maksa, tal on kaaslane olemas :) Mees, muide. Ja nad on imetore paar - haritud, sõbralikud, abivalmis ja mis kõik veel. Luuletuse kinkis ta mulle vaevatasuks selle eest, et ma laupäeval Lahemaa ametnikega toimunud kohtumisel tema nimel ühe küsimuse esitasin ja vastuse talle e-posti teel edastasin. Eile oli vihmane ilm, sellest ka luuletusevalik. Nii ta ütles.  This is the weather the cuckoo likes, And so do I; When showers betumble the chestnut spikes, And nestlings fly; And the little brown nightingale bills his best, And they sit outside at 'The Traveller's Rest,' And maids come forth sprig-muslin drest, And citizens dream of the south and west, And so do I. This is the weath...

Vaat sedasi sadas meil täna rahet. 3-4 cm läbimõõduga raheterad hüplesid nagu tennisepallid. Lahe, kui auto kapotile tekkinud mõlgid välja arvata :)

Päev on õhtus. Mõtled, et tore oli - tegusid täis ja rahulik. Sead ennast raamatu ja Liisuga voodisse külitama. Ja siis heliseb telefon. "Kuule, sul on Pafos aiast väljas! Jah, on jah - ma aknast vaatan." Tõmbad kiiresti püksid jalga, jope selga, lükkad miskisugused jalavarjud varba otsa ja kimad. Korraks põikad tagasi ka, et paar leivaviilu tasku pista. "No pagan, ma ju alles pool tundi tagasi käisin neile head ööd ütlemas. Siis oli igaüks seal, kus olema pidi - Pafos suuremas ja Rutt väiksemas aias. Mis sel vanamehel nüüd siis pähe kargas?!" Ega muud ei karanudki kui rohelisem rohi. Oli teine ennast imepeenikeseks litsunud ja kolme (!) 30 cm vahemaaga kinnitatud traadi vahelt läbi pressinud ning krõmpsutas sealsamas aia taga, teiselpool kraavi mahlakaid suutäisi. Osav töö 600 kg ja 170 cm turjakõrguse kohta, tuleb tunnistada. Traadid terved ja puha, ainult pisut välja veninud. Eks tal oli aega vingerdada, sest elektrit aias sees ei olnud - aku läks juba ammu...

Ma pole veel ikka ära harjunud, et mu silmi-kõrvu Oodut pole enam majapidamises tegutsemas. Mitmeid kordi on trepist üles kõmpsinud ja uksele koputanud või lausa autoga keset õue sõitnud inimesed mind ehmatada suutnud. Üks igavesti tüütu suvitajast külajoodik muudkui helistab ja vatrab, kuidas ta suvel mulle külla tuleb (loe: täis peaga kohale tuigerdab ja trepi peale magama jääb - ükskord, kui Oodu väike oli, ta nii tegigi. Igavene tsirkus oli tema ülesäratamise ja kojusuunamisega). Võimas sotsiaalmeediakanal Facebook aga pakub mu murele lahenduse, mis isegi töötada võib. Nende puhul, kes eite ja/või tema taignarulli kardavad. Ei tea, kumma peaks suurema maalima?

Maikuu esimene päev oli kohutavalt külm. Võib-olla paar soojakraadi. Enne seda olid kenad soojad kevadilmad olnud ja sestap ei osanud me Oskariga lambaid vaatama minnes end piisavalt riidesse toppida. Külmetasime hirmasti. Kodus tagasi, pugesime minu suurde voodisse tekkide alla. "Paneme teleka mängima, eks," ütles Oskar. Panime. Esimesena vaatasime Maire Aunaste saadet ja seejärel tuli "Foorumi" kordus. Teemaks kooseluseadus. Issake, oli see vast eksam! Mulle. Sest küsimusi sadas Oskari suust mustmiljon. Esimese hooga arvasin, et ega ma neile ammendavalt vastata suuda, aga olles natuke lähenemisnurka kaalunud, otsustasin aususe ja otsekohesuse kasuks ja tundub, et sain hakkama :) Laps sai kõigile oma küsimustele vastused. Alates sellest, kes on need inimesed, kes samast soost inimesi armastavad ning lõpetades sellega, kas neil võiks olla lapsendamisõigus. Tõe huvides tuleb mainida, et Oskar oli küllaltki teadlik ja mõne küsimusega lihtsalt kontrollis, kas minu a...

"Kuule, kas su auto sõidab korralikult?" "Nojah, enam-vähem ..." Sõidame heinakoormaga kodu poole. Mina oma autoga ees, Paul - autojuht - veokaga taga. "Ma vaatan siit, et vasak tagumine ratas vänderdab sul hirmsasti. Ole hea, pea kinni." Mu süda teeb jõnksti. Olin ju rehvivahetusest saadik tundnud, et auto vibreerib ja isegi rehvivahetajaga selle üle aru pidanud. Tema ütles, et rehvid on vaja ära tasakaalustada. Mõtlesin seda järgmisel nädalal tegema minna. "Imelik. Mutrid on kinni, aga laperdab lausa." Paul togib rehvi vaheldumisi mõlema jalaga. "Velg on ilmselt kõver, sa pead selle ruttu ära vahetama. Täna!" Täna on laupäev ja juba lõuna käes. Kust pagan ma selle rehvivahetaja nüüd nii äkitsi leian? Paulil aga plaan juba valmis - viime heina koju ja sõidame koos ühte lähedasse külla, kus autoremonditöökoda. Tal seal tuttav. Tee teeb täisnurkse vasakpöörde. Vaatan peeglist, et Pauli auto ei tule ega tule kurvi tagant nähta...

Lambad kogunesid troppi ja vahtisid uudishimulikult mu autot. Nädal tagasi käisin vanema vennapojaga siinsamas lähedal lambakasvatustalus. Poiss rääkis juba sügisel, et tahaks villakeradele pai teha. Valisime külastuseks päeva, mil maaturismiettevõtted üle Eesti huvilistele tasuta oma uksed avasid. Nägime lambaid, käisime läbi tillukese muinasraja, ajasime perenaisega tarka juttu, tegime jäärale nina peale pai. Uted ja talled põgenesid nii meie kui perenaise eest. Ega nad siis mingid lemmikloomanunnud pole, ikka tõsised tootmisloomad - eesti tumedapealiste lammaste tõukari. Tänavu kevadel sündis uttedel 77 talle. Perenaine rääkis, et neil ongi talus kaks suunda - tootmine ja käsitöö-turism. Väikesed ruumidki selleks viimaseks sisustatud. Taluga hakkasid nad pihta 20 aastat tagasi. Tallesid oli väiksemaid ja pisut kopsakamaidki. Möödunud laupäeval käisin hobustele heina toomas. Ka selle talu pererahvas on otsustanud maaturismiärisse sukelduda. Põhitegevus on neil linnas...

Oodu oleks täna kaheksa-aastaseks saanud. Olgu sul tore seal pilvede peal, sõbrake! Epu tehtud pilt. Suvi 2013.

Mu ema ja ta naabrimutt on vinged tädid. Avasid täna Kose raamatukogus kahe peale käsitöönäituse. Koos nad koovad ja koos (h)arutavad. Et kuidas need silmad mustris ikka jooksevad ja mis hinnaks panna ja kes ostaks ja miks ei ostaks. Ema loomingust meeldivad mulle eriliselt pitsilised valged põlvikud kolmandalt riiulilt. Aga teised asjad on ka väga ilusad ja südamega tehtud.

Täna hommikul ärkasin selle peale, et mu parema käe lihased, õlavarrest kuni labakäeni, tõmblesid. Eilne puudelõhkumine. Mis parata, et tuul just need kõige jämedamad kuused maha murdis ja mina neid pakke nüüd lõhkumismasinale upitama pean. Täna vedasin heina. Laadisin koormasse ja maha 244 pakki, igaüks kaaluga nii 15-20 kg. Olgu-olgu, koorma tegemisel oli abimehi, aga talli varju alla paigutasin need kõik omakäeliselt. Huvitav, millega mu keha mind homme äratab? Nii eile puid lõhkudes kui täna heinapalle tarides püüdsin mõelda taoistlikult - mitte keskenduda lõpptulemusele (oh, saaks see raske töö ometi valmis!), vaid protsessile (lõhun paku halgudeks, ja teise ka, ja kolmandagi; vinnan heinapaki virna, teisegi, ja ennäe, kolmanda ka!). Sedasi tehes pidavat elu ja käsilolevad tegemised kulgema hakkama, nagu vesi. Dao, mis taoismi põhisisuks, tähendabki kulgu. Kas dao või de (vägi) või mingi muu asja jõul, aga tehtud ma need tööd sain. Selleks korraks. Puid on lõhkuda veel umbes kol...