Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Tänavu tutvustab Maaleht lugejatele oma töötajaid läbi oskuste, mida nood lisaks ajakirjanikutööle veel teha mõistavad. Päris huvitav kollaaž on kokku saanud: igasuguste vidinate parandaja, inimeste jälgija, maadeavastaja, helilooja, metsamees (naine tegelikult), pagar, remondiluksepp (ka naine), õmbleja, päris elu äratundja, kokk, turismitalu pidaja, lätofiil, kartulikasvataja, aednik, sugupuu-uurija, investeerimisguru, karjakontrolli assistent, kuninglik baleriin (mees, kaunis kõhukas), meistrikoja pidaja, veel üks kokk, näitleja ning loomulikult merepäästja.

Amalie madalikul. Foto: PPA Mõnikord tundub, et see, mis ümberringi toimub, on justkui katkend mõnest halvast raamatust või filmist. Aga pole. Ikka päriselu.  Juba see pirukajant, mille Amalie kapten jahi päästmise järgselt korraldas, oli piisavalt kentsakas. Kuid nüüd on lisaks selgunud, et tüüp oli merel, jumal teab kus, kaotanud oma paadi sõukruvi. Ise ta tunnistas ka, et mootor vedasi kehvasti (tegelikult ei vedanud siis ju üldse, kui sõukruvi polnud!), aga see ei takistanud kesise kogemusega kaptenihärral mootoriga, millel käiku polnud ja heisatud purjega (sellises tormis!), sadamasse sisse sõita. Kusjuures sissesõit on Vergis pikk ja kitsas, madalike ja kivide vahel, väga kindla käega peab paati juhtima, ning külgtuul oli tol hetkel 17 m/s ja külglainetus 2,5 m kõrgune. Täiesti mõistetamatu, miks oma õnn niiviisi proovile panna, selle asemel, et reidile ankrusse jääda ja sadamast alus vastu kutsuda?! Üks meie küla rannakalur kommenteeris: "Läks ikka õnnelikult s...

Sinikad tekivad mu kehale kergelt. Toksan ennast kusagile vastu (lauanurk, mingi oks metsas, paadi parras) ja kohe on plekk nahal. Seekordne on aga erakordne. Nii mõõtudelt kui tekkeloolt. Lugu algas reede varahommikul kell 6.58, kui merevalvekeskusesse saabus hädaabikutse Vergi sadama lähistel madalikule triivinud jahilt. Tuule tugevus oli sel ajal Vergis kuni 17 m/s, laine kõrgus 1,5-2,5 m. Soome lipu all sõitev Amalie oli liivasele madalikule kinni jäänud meetri sügavusse vette ja merevalvekeskuse poolt esialgu olukorda lahendama suunatud piirvalvelaev suure süvise tõttu hädasolijaid aidata ei saanud. Appi tõttasid Kundast politsei- ja piirvalveameti kaatriga kohale sõitnud kutselised merepäästjad, kes toimetasid viis täiskasvanut ja ühe lapse kella 11.25-ks turvaliselt kaldale. Arstiabi keegi ei vajanud, peavarju anti neile sadamahoones. Tegelikult sai jahilt sadamasse ka merd mööda kõndides (meie seda võimalust hiljem kasutasimegi) - vesi oli vööni ja tulla oleks olnud paarsad...

Pildivideo septembrikuisest merepäästemeeskondade vahetusprogrammist. Mina olen ka ühel fotol. Otsige üles :)

Volvo Ocean Race'i korraldajad saatsid mulle küll väga motiveeriva äraütlemiskirja, kuid välismaale merele (mitte mehele, lugege hoolikalt!) lähen ikkagi. Täna hommikul sõna otseses mõttes sadas mulle pähe võimalus minna nädalaks Prantsusmaale ühte sealsesse merepäästemeeskonda koolitusele. Võtsin väljakutse vastu. Järgmisel laupäeval, 24. septembril stardin. Eestist läheb viis inimest, mina olen üks neist. Sisetunne, et peaksin kaks nädalat puhkust sügiseks hoidma, ei petnud mind. Teise nädala veedan oktoobri lõpul Soomes maa-aluses tunnelis suusatades. P.S. Nüüdseks on selgunud, et osalen programmis, mille nimeks on 2016 Lifeboat Crew Exchange . See on üle-euroopaline ettevõtmine, millest tänavu võtab osa 65 inimest, neist vaid viis on naised (Soomest, Rootsist, Islandist ja Eestist). Mina lähen Prantsusmaale Britanniasse, teised eestlased (ka ühekaupa) Saksamaale, Norrasse, Taani ja Inglismaale. Motivatsioonikirja ja fotod endast saatsin teele, tervisedeklaratsioon läh...

Nädalavahetusel käisime Soomes. Mina, Varvara ja mehed. Kui Varvarat mitte arvestada, siis kaheksakesi. Porvoo vabatahtlikel merepäästjatel külas. Soome poole sõites oli tuul päris kena, umbes 10 m/sek ja lained 1-1,5 m kõrgused. Laineharjad näitasid valgeid jäneseid ja loopisid paati üsna kõvasti. Olin roolis. Varvara Soome saarestikus. Foto: Ago Mehed kiljusid (no vabandust, aga nii oli!), sest lainetest viskas läbi katuseluugi vett kajutisse ja neile sülle. Minu lokid, need üksikud, mis mul kusagil sirgete juuste sees peidus on, tilkusid, ja päikeseprillid ka. Seni kuni roolirihm Soome rannikuvetes purunes. Siis võttis Artur juhtimise üle, sest liikuda saime vaid ühe mootoriga (teisel lõi purunenud roolirihm ka generaatoririhma plaksuga pealt ära ja jahutussüsteem lakkas töötamast) ning rooli keerata oli väga-väga raske. Mitte et ma sellega hakama poleks saanud, aga no tal oli ka vaja trenni teha natuke. Foto: Märt Foto: Märt Porvoo merepäästejaam ja sealne meeskond...

Täna tegime esimese sõidu - Tammistult Hara sadamasse ja tagasi ka - meie poolsaare vabatahtliku merepääste toetuseks. Naabripoiss Ago roolis esimese ja mina teise poole. Saame meresõite teha seni, kuni omanik paadile ostja leiab. Ehk et kiirustage, seltsimehed unetud, kiirustage :)

Väikelaevajuhi luba on mul küll käes, aga sõidu õppimine alles alguses. Kaks korda olen Varvaraga manööverdamist harjutanud, kaist ära ja juurde, ning ka pikemaid meresõite teinud. Tapurlast Valklasse ja Valklast tiire Kaberneeme, lõbusõitjatele, kapten Tarvi valvsa pilgu all. Kaberneemest kodusadamasse Tapurlasse tulime laupäeval ilma Tarvita ja kohe oli jama majas. Tundsin roolis olles, et paat kisub imelikult. Kui trimmilabadega kreeni reguleerisin, hakkas täitsa kiiva kiskuma. Võtsin hoo maha, tegin väikese tiiru paremale ja sõitsin siis otse edasi. Aga kiskus ikka, kurssi oli pagana kehva hoida. Kui rooli enne sadamasse jõudmist teisele inimesele üle andsin (närv oli juba piisavalt must), tahtis Varvara ka tema käest ajama panna. Ja mis kodus selgus - keegi oli mootoritrimme näppinud ja mootorid olid erinevatel kõrgustel. Ime ka siis, et ei kisu! Ega ma (ega ka keegi teine laevas olnutest) tolle sõidu ajal olekski osanud neid reguleerida, aga eile õppisin selgeks. Nüüd tean, k...

Nupuke tänasest Maalehest, minu sulest.  Ema kindlasti ütleb jälle, et ära targuta kogu aeg, aga no mis sa teed, kui on ikka hirmus tahtmine asju välja öelda :) Uus ametlik tööportree. Eelmine pärines kolme aasta tagusest ajast. Foto: Sven Arbet Mil kaalul on rohkem kui elu Vanarahva uskumus, et paks laps on ilus laps, on ammu üle parda heidetud. Tervislikust toitumisest, eluviisist ja -stiilist räägivad-kirjutavad kõik meediakanalid, raamatukauplustes täidavad selleteemalised teosed kümneid riiuleid, pakutavate kursuste ja koolituste nimekiri näib lõputu. Ometi suudavad paljud inimesed kogu sellel õpetlik-kasulikul teabekogumil endast aastate ja aastakümnete kaupa mööda voolata lasta, mõeldes, et ma olen kogu aeg suur olnud, viga on geenides või et see kõik on nii tüütu ja ärge mind segage – olen milline tahan! Ja eks neil on mõneti õiguski. Igaüks teab ise, mida teeb ja milline välja näeb. Kuid elus tuleb ette olukordi, ja enamasti ootamatult, kus ka tavalisest ...

Eile toimus Käsmus merepäästeõppus. Kuna meie meeskond seekord ei osalenud, kauplesin ennast elukutseliste päästjate - Loksa päästekomando - seltskonda. Kaubelda tegelikult eriti ei tulnudki, olid kohe lahkelt nõus mind kaasa võtma. Isegi hoolimata sellest, et 4,5 meetrine paat on tegelikult paras tegutsemiseks kolmele päästjale. Pisut kitsas oli, aga hakkama saime. Täitsa tähtsa inimese tunne oli suure tuletõrjeautoga sõita, paat slepis. Päästjad, kes tol päeval vahis ja ka õppuste meeskonnas olid, on toredad mehed. Nägin neid esimest korda elus, aga leidsime kena klapi. Imetlen siiralt nende koostööd ja meeskonnatunnetust. Hetk paadi veeskamiselt. Foto: Kaido Taberland Paadi said nad nädal tagasi (meie küla paadiomanike firmast Alter Marine ostetud, muide). Aga tundma ei olnud nad jõudnud seda õppida kohe üldse mitte. Elukutseliste päästjatena on neil 100 erinevat tööülesannet täita ja merepääste on 101. Kepp ja käpikud ühesõnaga. Ja sestap on ka suhtumine pisut teistsugune...

Käisin kapteni palvel Varvarat ja sadama jääolusid kontrollimas. Jää ulatub kaldast poole kaini. Varvara, mis seisab kai ääres otsmisel kohal, on vabas vees. Jääpiir jookseb kahe traali võrra kalda poolt. Seega ei tohiks eeloleval laupäeval Varvara kuivale maale tõstmisega probleeme tekkida. Talvituma jääb ta kodusadamasse, pukkidele.

Lapsesuu on ikka hea. "Kas Aive on meil paadis koristaja?" küsis nelja-aastane Torm, kui ta kailt vaatas, kuidas ma siseministri külaskäigu eel Varvara põrandat pesen. Ja veidi hiljem."Miks Aive autol konks taga on? Naiste autodel ju pole konksu."

"Sa külmud selles ära," diagnoosisid mehed kohe, kui mind kalipsos kai peal nägid. Ja tuleb tunnistada, et neil oli õigus. Kalipso oli mulle suur (XL, peaks olema S-M), riidematerjali (no riie see tegelikult pole, aga mis selle nimetus võiks olla, ma ei tea) ja naha vahele kogunes liiga palju vett ja keha ei jõudnud seda soojendada ning vaprusevärinad tekkisid 16-17kraadises merevees üsna kiiresti. (Sooja sain kõigisse lihastesse tagasi alles siis, kui pärast kolmetunnist meresõitu rattaretkele läksin.) Harjutasime Varvaraga teise paadi pukseerimist, manööverdamist ja vees olevate inimeste pardaletoomist. Need, kes 19. septembril Naissaare õppusele ei lähe (üks neist mina, olen samal ajal Itaalias), mängisid päästetavaid, ja need, kes lähevad, päästsid. Päästevöö, mis uppujale ümber pannakse, töötab kenasti. Aga võrk, millega inimest horisontaalasendis veest üle parda paati rullida saab, on pisut nigel. Sellel on vaid üks kinnituskoht ja mina libisesin näiteks võrgust väl...

"Me ei jõua teda tõsta, ausõna!" "Jõuame, pinguta! Meil pole muud võimalust!" Ja me jõudsime. Tõstsime kahekesi (mina ja mu meesssoost meeskonnakaaslane) kaks  paadiga ümber läinud ja lainemurdjale paisatud teadvuseta ning alajahtunud inimest üle minukõrguse betoonist barjääri. Tegelikult olid nad muidugi täiesti elus ja terved, aga mängisid merepäästeõppuse raames kannatanuid, olles vedelad nagu süldid ja rasked nagu pommid. Kamandajaks - tõstame! - olin selles mängus mina. Üleeilne merepäästeõppus Toilas oli füüsiliselt nii karm, et ma kartsin tõsiselt, et üks meie kolmesest tiimist annab mingil hetkel lõplikult alla. Tuul NW, meetrine laine, vesi +10 kraadi, üks lõputu kannatanute tassimine ja üle parda tõstmine. Kusjuures raskeim kuju kaalus 113 kg ja teda saime me venitada-lohistada kaks korda, erinevate ülesannete käigus. (Mina olin see, kes temaga päästeparves tegeles. Kutt kaebas hiljem, et ma olla talle jalaga käe peale astunud. No pardon, ausõna, hea, ...

Tunnete tormi, mis minus eilsel laeva, kapteni ja meeskonna õnnistamisel keerles, on raske, kui mitte võimatu kirjeldada. Meestel pisarad voolasid, rääkisid pealtvaatajad hiljem. Foto: Sõnumitooja

Pühapäevase fotosessiooni tulemus. Fotograaf: Jana Laigo (Tapurla külavanema tütar).

"Nii, hüppame! Kõik!" "Päriselt mõtled või?" "Muidugi päriselt! Võtke kohad sisse!" Kingad jalast, päikeseprillid eest, üks, kaks, kolm ja - hopp! - kõik see mees Varvara pardalt keset Hara lahte vette. Enamikul olid seljas kuivülikonnad, minul ja kolmel mehel mitte (meie omad on alles tellimisel). Aga me hüppasime ikka, riietega, ilma päästevestideta (mis muidugi pole päästjate puhul eriti viisakas käitumine - vabandust!). Sest oli ju vaja, et fotograaf saaks hea kaadri! Meeskonna pildistamise päev oli täna. Ja noh, olgem ausad - ilm oli nii kuum, et vees sulistamine kulus igati ära. Eriti see küll ei jahutanud, oli nagu supp, +24 kraadi. *** "Nii, nüüd tuleb Aive esimene sõidutund!" hüüdis Artur, ajas oma kaatri Varvara pardasse ja ma vahetasin paati. "See on rool. Siin on süüde, siin käigukang - neutraal, edaspidi- ja tagurpidikäik. Anna minna!" Ja ma andsin. Täiega! Tunnetuse harjutamiseks keerasin täiskäigul kurve na...

Varvara kodukai ääres. Esimene koht, hea kiiresti merele startida. Paadi ristimine-õnnistamine toimub järgmisel pühapäeval.

Täna lasime Juminda vabatahtlike merepäästjate kaatri vette ja tõime kodusadamasse tagasi. Aga enne viisime ta maad mööda - tohutusuure treilerautoga - Loksale, kodusadamast Tapurlast. Selline tobe liigutus tuli teha, sest Tapurlas pole piisavalt suurt kraanat aluste vettetõstmiseks. Enne Loksalt liikumahakkamist avasime pudeli rummi. Neptun sai soru, paat, mootorid, kapten ja meeskond ka :) Kuna ühe mootori jahutust ei saanud tööle - mingi kraan ei avanenud -, siis tulime üle Hara lahe vaikselt, ühe mootoriga. Kuumenemise piirini proovisime korra ka kahte - no vinge! Ja mina olin suurema osa teest roolis. Veel vingem! Tüürimees sõitis alguse ja lõpu sadamates. Rooli tuleb liigutada hoopis teisiti kui autosõidul, aeglasemalt, sest tuul  ja hoovus mõjuvad päris tugevalt. Ja kui keerad nagu autorooli, hakkab paat sinka-vinka tuterdama. Pildid mõne aja pärast, täna ei jõudnud teha, käed-jalad olid kogu aeg tööd täis :)