Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

"Ära ütle, et sa tegid seda esimest korda elus! Täiesti kadumaläinud talent!" hõiskas treener möödunud nädalal üle ujula, kui ma pea pärast stardipukist tehtud hüpet veest välja pistsin. Võib-olla kooli ajal tegin basseinis mõne hüppe, ei mäleta. Koolis meil basseini polnud, käisime üks kord aastas linnuvabriku (praeguse Talleggi) ujulas ujumas. Paadisillalt sai aga jõkke hüpatud küll ja küll, aastate jooksul ilmselt sadu või tuhandeid kordi. Ja muidugi jooga - see tõesti annab oskuse oma keha valitseda. Kui sirutus, siis sirutus, nii kätes kui jalgades, pea sügavalt ettesirutatud käte vahele ja hops! Tänasest trennist tuli ma koju lausa kekseldes - kroolisin vist esimest korda nii nagu peab! Varem on ka ikka päris kenasti välja tulnud, aga hingamisega on kogu aeg miskit valesti olnud - tekkis hapnikuvõlg ja hingeldus ning üle ühe otsa ehk 25 meetri järjest ei suutnud. Täna aga,  palun väga: pukilt vette ja minema :) Kahtlustan juba tükk aega, et see õhupuuduse asi on mul...

Ekstreemsportlik seiklusrogain (ehk siis valikorienteerumine, kus kontrollaja jooksul tuleb  maastikul paiknevate kontrollpunktide läbimisest koguda võimalikult suur punktisumma). Sellel spordialal ka nüüd käsi valge . "Libahundi jälg" oli selle seikluse nimi, mille ma neljases võistkonnas täna läbi tegin. Kontrollajaks oli kuus tundi. Selle jooksul läbisime vaheldumisi sörkides ja tempokalt kõndides - kohati päris raskel maastikul (ürgmetsas, jõeäärsetes padrikutes, niitmata heinamaadel) - 28 kilomeetrit, kogusime 98 punkti 217 võimalikust ning saavutasime 157 lõpetanud võistkonna seas 80. koha (meeste-naiste segavõistkondade arvestuses 40.). Meie teekond (Kolga-Viru raba-Uuri-Kolga) linnulennult. Tegelt tegime ikka haake siia- ja sinnapoole, nii otse ei rühkinud. Lisaülesannetega punkte võtsime päris palju, lõbu pärast. Ronisime õhus nöörredelil, loopisime noolega õhupalle puruks, hindasime silma järgi mahamärgitud punktide kaugust, sõitsime köiega üle kuristiku...

Tartu taga käisime täna. Oma Hobu toimetusega.  Mina ja Karmen õppisime rakendisõitu, Ago pildistas. Oma Hobu vinged tšikid. Minu hobune: Vunts, eesti raskeveohobune, kaheksa-aastane, turjakõrgus 180 cm,  uskumatult osav ja kiire oma hiigelsuure kogu kohta. Päike säras, puhus üsna vinge tuul ning õhus oli paar miinuskraadi. Varbad ja näpud külmusid kringliks, aga väga äge oli sellest hoolimata.   Majaperemees on viimase kümne kuuga rakendispordi nimel kaalust kaotanud 36 kg. Naistel, ka võõrastel mitte, ei jää see märkamata. Külmasurmast päästis mind peremees Urmase lambanahkne vest.

Esimene lumi. Öösel sadas ja hommikuks polnud veel sulanud. Kraadiklaas näitab nulli. Üks parajasti Kesk-Soomes viibiv sõber andis teada, et sealgi katab õhuke lumekirme maad ning külma on seitse kraadi. Saatis pildi ka.

Toomingast saab tuhk. Kuuvarjutusejärgsel neljapäeval käis mul külas võimas naiskvartett: Oma Hobu kujundaja Karmen, tema õde Katrin, nende ema Elna ja Karmeni koer, iiri setter Seleena. Karmenit tunnen juba aastaid, Seleenat ka. Katrini ja Elnaga kohtusin esmakordselt. Kõik neli on hästi vahvad. Katrin elab juba 20 aastat New Yorgis, töötab miskisuguses produktsiooni- ja reklaamifirmas videoklippide monteerimise alal ning tegeleb vabal ajal mitmete ja kohati üsna hulljulgete (lainesurf, aerulauaga sõitmine, šamanism jms) hobidega. Ühe kliendi kaudu jõudis ta kunagi astroloog Susan Millerini , hakkas tema õpilaseks ja nüüd tegeleb ka ise astroloogiliste horoskoopide koostamisega, sünnikaartide alusel. Samamoodi nagu Igor Mang või Edda Paukson. Vaatas siis minugi sünnikaarti ja luges mulle sealt palju huvitavat ja meelirõõmustavat infot ette :) Katrinil on Mehhikos purjekas, Lila nimeks (vt videot). Seal on taolist iludust omada ja hoida kordades odavam kui USA-s. 3-4 kuud aas...

Ema tehtud kanakintsud kuuseriisikate ja roheliste hernestega, munaribad kaunistuseks. Keele tahtis alla viia. Mamma oli sunnitud lõpuks poti mu eest peaaegu et ära peitma, et venna perele ka midagi alles jääks. Retsepti selle ülimaitsva hautise valmistamiseks leidis ta mingisugusest seinakalendrist.

Eilne õhtu kuulub nende kilda, millele võiks pealkirjaks panna "Ära iial ütle iial". Valla aastapäevapidu. Algul mõtlesin, et lähen - ansambel Vanaviisi tekitas kiusatust -, siis jälle et mitte. Kuni üleeilseni, kui helistas üks Tammistu küla mutt ja ütles, et lähme. Mis siis ikka, mõtlesin ma, ja otsisin tantsukingad välja. Kokkulepitud tantsupartnerit meil kummalgi polnud, aga Heidi lubas, et keerutab minuga mõne poogna. Läksime siivsa kahetunnise hilinemisega, et eeskavast - mis külapidudel alati pisut piinlikust tekitav on mu meelest - pääseda. Aga ehmatasime ikkagi - tõsiste nägudega inimesed istusid valgete linadega kaetud laudade taga, justkui kolhoosi lõikuspeol. Rahvamaja perenaine juhatas meile kolhooslaste seltskonnas kohad kätte ja ansambel tuli ka üsna pea lavale. Ega me ennast pikalt paluda lasknud, suundusime vaat et esimeste taktide saatel tantsule. Heidi tahtis kohe alguses tantsuvõttes keerutama hakata, no nagu Kihnu mutid, aga ma keeldusin otsustavalt...

Karumsi kohukesed on parimad, täpselt õige maitse ja suussulava glasuuriga. Ainus halb asi on see, et neid õnnestub väga harva osta. Kuusalu poodidesse tellitakse Karumseid miskipärast nii vähe, et alati saan sabast kinni kas viimasel või näen, kuidas see õnnestub kellelgi teisel. Sel nädalal mul vedas - ostsin poe tühjaks, krabades külmkapist kümme viimast. Kodus mugisin neid õndsa näoga kaks päeva. Neljapäeva hommikul, olles manustanud kolm tükki järjest, tuli kange tukk peale. Liisu ronis mulle kõhule ja jäime tukkuma. Nägin unes, et üleöö on Jumindal lumi maha sadanud. Suured, ikka mitme meetri kõrgused hanged kulgesid tee veeres ja hulk lapsi suusatas neil lumedüünidel usinalt. Päike paistis ja lumi sillerdas. Mingi hiirjat karva hobune vahtis ka sealsamas, nina pikas. "See küll meie küla hobune pole," mõtlesin mina.  Ja veel mõtlesin, et pean kindlasti suusatreenerist sõbrale ütlema, et mis ta oma trennilastega sinna Soome suusatunnelisse ikka rühkima läheb, tulgu par...

Nüüd siis sellest Itaalia fotoprojektist , millest ma kirjutada lubasin, kui tulemused käes. Locorotondo-nimelises linnakeses teatasin reisiseltskonnale, et kuna mina olen neid pildistanud juba nii kaua - tervelt seitse päeva -, siis on tulnud aeg vastupidiselt talitada: pildistagu nemad mind. Ja seda nad tegidki, rõõmsal meelel :) Jube lõbus oli. Mina võtsin poose ja aparaadid muudkui plõksusid. Hiljem palusin pildid mulle e-postkasti saata. Siiani on seda teinud vaid kaks reisilist. Aga asi seegi. Selle postituse juures on Helju tehtud klõpsud. Varasemate sarnaste autor on Malle. Helju abikaasa Valdeko võttis kogu aktsiooni ka filmilindile, aga seda pole mulle veel läkitatud. Ootan igatahes põnevusega. Seniks aga naudin fotosid. Täitsa lõpp, kui edev ma viimasel ajal olen :)

Fotograafiline tõend sellest, et ma Itaalias niisama lillutamas ei käinud, vaid ikka tööd (ka) tegin. Minu selja taga laiub üheksameetrise tuhakihi alt välja kaevatud ja kolme kilomeetri pikkuse ringmüüriga ümbritsetud Pompei, mille kuumim vaatamisväärsus on pisike bordell . Foto: kolleeg Rein Raudvere.

Esimeses ujumistrennis poolteist nädalat tagasi arvasin, et kohalik spordikeskus läheb varsti pankrotti. Sest tõmbasin endale nii palju vett sisse, et basseini veetase alanes. Teised - umbes 20 rannakonnastiili harrastajat, kes tõelisest ujumispordist midagi ei tea - tegid sama. Basseini täitmine on aga kindlasti kulukas värk. Tänases, neljandas trennis oli tunne oluliselt parem. Pidevalt kõrvus loksuv vesi ei häiri enam, käed ja jalad liiguvad sünkroonis ning täiesti uutmoodi, ka igasugused imelikud - hinga, ära hinga, loe kolmeni, liugle, hinga pahinal vette, tööta jalgadega - harjutused treener Marianne Seimani käe all sujuvad iga korraga aina paremini. Täna õppisime minu küsimise peale tunni lõpul pööramist. Või õigemini eelharjutusi pööramiseks. Nii nagu pärisujujad seda basseni otstes teevad - vups ja valmis! Ja üllatus-üllatus - selles pole mitte midagi keerulist :) Salto ajal tuleb vaid kogu hingest nina ja suu kaudu õhku välja puhuda. Kokku on meie grupis ujumishuvilisi...