"Ära ütle, et sa tegid seda esimest korda elus! Täiesti kadumaläinud talent!" hõiskas treener möödunud nädalal üle ujula, kui ma pea pärast stardipukist tehtud hüpet veest välja pistsin. Võib-olla kooli ajal tegin basseinis mõne hüppe, ei mäleta. Koolis meil basseini polnud, käisime üks kord aastas linnuvabriku (praeguse Talleggi) ujulas ujumas. Paadisillalt sai aga jõkke hüpatud küll ja küll, aastate jooksul ilmselt sadu või tuhandeid kordi. Ja muidugi jooga - see tõesti annab oskuse oma keha valitseda. Kui sirutus, siis sirutus, nii kätes kui jalgades, pea sügavalt ettesirutatud käte vahele ja hops!

Tänasest trennist tuli ma koju lausa kekseldes - kroolisin vist esimest korda nii nagu peab! Varem on ka ikka päris kenasti välja tulnud, aga hingamisega on kogu aeg miskit valesti olnud - tekkis hapnikuvõlg ja hingeldus ning üle ühe otsa ehk 25 meetri järjest ei suutnud. Täna aga,  palun väga: pukilt vette ja minema :)

Kahtlustan juba tükk aega, et see õhupuuduse asi on mul kahe kõrva vahel kinni. Hakkan mõtlema, et kohe, no nüüd kohe, saab hapnik otsa ja siis ta saabki. Treener ütles juba mitu tundi tagasi, et tema küll aru ei saa, mille üle ma kaeblen - basseiniservalt mu ujumist vaadates tundub kõik väga kena. Enam ei kable ega mõtle õhupuuduse mõtteid. Lihtsalt ujun. Jube mõnus!

Naistega pärast trenni saunas lobisedes selgus, et kõik, kes kursuse läbi teevad, saavad spordikeskuse poolt preemiaks kolm tasuta kahetunnist ujulakülastust. Jess! Valla meistrivõistlused on novembri lõpus, treenimisvõimalus, tasuta pealegi, kulub vägagi ära. Mis?! Te arvasite, et ma ei osale? Valesti arvasite, proovige veelkord :)

P.S. Tänase edu saladus võib peituda ka selles, et sõin oma kaks Karumsi preemiakohukest ära enne, mitte pärast trenni.