Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Eile toimetasin lugemiskõlbulikuks Eesti esitähetarga lugu sellest, kuidas ta Venemaa selgeltnägijate tuleproovi finaalis Eesti nõianeiust ja tema üleloomulikest võimetest vaimustusse sattus. Nõudsin tegevtoimetajalt töö eest piima ja prisket honorari. Mõlemat ja rohkem. Sest noh ... töö oli raske, kulutas palju aega ja halle ajurakke. Hiljem, kui asi juba tehtud ja ajaleheküljele laotatud oli, saabus tähetark ja kinkis kuldraha. "Head rahaõnne uuel aastal!" soovis ta mulle, tulukesed (tähekesed?) silmis säramas. Jääb loota, et seda ka tuleb. Kolm loteriipiletit on soetatud ja praod, kuhu kõlisevad kullahunnikud toppida-kulutada, ammu välja vaadatud.

Tormine meri, majakas ja täiskuu. Istusin tükk aega kõrkjavalli taga tuulevarjus ja vaatasin, kuidas vahused lained, üks valjema mürinaga kui teine, mu suvisest istumiskivist üle murdsid.

Süütasime külarahvaga jõululaupäeval Juminda vanal rannakalmistul poolsada küünalt. Kõigi nende mälestuseks, kes 300 aasta vältel (kuni aastani 1867) meie külas viimse puhkepaiga leidsid.

Käisin täna rullidega sõitmas. Maardus. Kuusalu kergliiklustee on vallavalitsus suures libeduse hirmus (millalgi enne kevadet peab see ju saabuma, hea on ikka varakult valmis olla!) graniitsõelet täis külvanud. Puhastasid mu õiendamise peale küll, aga viletsalt. Igavesti ebamugav sõita. Ja eks lõhub rulle ka. Sellepärast otsustasingi täna Maardusse minna. Sõidan mina rahulikult. Äkitselt märkan, et üks lühemat kasvu vanem meesterahvas tuhiseb läbi teekraavi, ilmselge kavatsusega mulle ette karata. Ja kargabki. "Kas te elate Maardus?" "Eeei ...," pobisen ma vastuseks. On see tee siis vaid Maardu inimestele käimiseks-sõitmiseks või? "Aga peaksite kolima. Vaadake meil on siin väga head sportimisvõimalused!" Järgneb mitu minutit venekeelset juttu, kus ja mis praegu olemas ja kus ja mis kõik tulevikus plaanis on. Tegemist on kohaliku spordiaktivistiga, hakkan ma pikapeale aru saama. "Teate, ma rullitasin ka. Klassikarullid on mul. Aga rullikud lä...

Mina ja Maaleht. Detsember 2015. Foto: Sven Arbet

Jõulud lähenevad, pinge ja kiirus kasvavad. Tänane jõuluetüüd, millest sain osa kolleegi Facebooki lehekülje vahendusel. "Kuhu me selle päkapiku saadame?" küsib keegi kõva häälega üle toimetuseruumi. "Persse!" vastab teine kusagilt kapitagusest nurgast. Kuid ega siis tänavune jõuluaeg erand pole. Eile avastas üks kaastöötaja, kes tahtis aasta tagasi intervjueeritud inimesele lugupidamist avaldada ja talle jõulukaardi saata, et oli loos kodanikku, kelle perekonnanimi on Mäe, nimetanud Otsaks. Läbi terve pika persooniloo. Saatnud talle toona ka ajalehe ning imestanud veel, miks inimene üldse välja ei tee, et temast lugu ilmus või midagi. Eile siis selgus tõde - ju ta ei saanud aru, et jutt oli temast. "Niisugused need ajakirjanikud on," tõdes ennast peaaegu haigeks ehmatanud kolleeg kurvalt. "Istuvad su juures mitu tundi, teevad näo, et kuulavad ja saavad aru, ja siis kirjutavad vale nime lehte." Mina seevastu naersin nii, et pisarad voo...