Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Paar päeva tagasi pidas vend sünnipäeva. Võttis oma pere käevangu, kutsus armsaima sugulase (minu) ja parima sõbra kaasa ning viis meid hiljuti avatud restorani Elsa . Nõmme jaamahoonesse, sellesama maja akende alla, kus ma pärast internatuuri lõpetamist üsna mitu aastat elasin. Armas koht. Tore teenindus ja maitsvad söögid. Seltskond oli ka muidugi ekstraklass. Eriti särasid tol õhtul koomikud Oskar ja Kaspar. Vähe sellest, et nad kumbki kaks portsu friikartuleid endale sisse mahutasid. (Kuttide ema oli sunnitud poiste isu üle imestavale ettekandjale seletama, et kodus neid siiski näljas ei hoita.) Õhtu edenedes hakkasid ka killud lendama.  Kaspar: "Mu kõht on nii täis ja nii kõva, et selle peal võib kirbu ära tappa!" Oskar (õhtu kokkuvõtteks): "Peamine, et kõht on täis ja issi õnnelik." Oskar (pisut murelikult, olles vaadanud arvet): "Sul ikka nii palju raha on, isa? Sest kui pole, siis me oleme plindris ja peame jääma kööki nõusid pesema. Aga ma ei o...

Tänane rattatiir oli paras katsumus. Üsna korralik loodetorm möllas. Oksad lendasid ja lagedapoolsemal Leesi-Aabla lõigul tahtis maru mu koos rattaga kraavi suruda. Mina siiski võitsin selle maadluse ja korjasin täna kontosse 27 km. Ujulasse ei viitsinud sõita ja joosta ma oma haigete liigestega (jah, reaktiivne artriit on perearsti arvates see, mis mind vaevab) ei saa, eriti praegu, kui ägenemise ravimine käsil. Või noh, saaksin küll, aga pärast lonkaksin jupimat aega. Põlveliigeste proteseerimise operatsioonile pole ju mõtet nii hullult ka kiirustada. Eks kunagi jõuab see aeg isegi kätte :) Metsa vahel käbisajus sõites tänasin õnne, et möödunud nädalal endale uhke rattakiivri soetasin. Ja sobivas toonis bufi ka selle alla. Ilusad, eks? :) Kiiver on spetsiaalselt naistele disainitud. Mis artriiti puutub, siis üks põletikku vallandav faktor on teada - puugid. Kuid tõenäoliselt on neid üks või mitu veel ning kahjuks on need tundmatud. Seni. Võib-olla selguvad ajapikku. Näis. ...

Brigaad: naine, mootorsaag (või kettsaag, ei teagi, kumb õigem nimetus on), kirves ja lõhkumismasin. Viis tundi kulus, et kändudest ahju mahtuvad halud teha. Saagimine oli füüsiliselt kõige raskem osa, kuigi kestis ainult pool tundi. Higi voolas ojadena, ka mööda nägu, ja käed värisesid suurest pingutusest. Saag on ikka päris raske, eriti veel töötava mootoriga, kui vibratsioon ka mängu tuleb. Särk tuli ära vahetada ja välja väänata, kui see etapp tööst tehtud sai. Tüütuim oli kändude halgudeks pilbastamine, aga lõpuni jõudsin sellegagi.     Pärast puutöö lõppu tegin veel rattatiiru. Õigemini kaks, sest esimesel korral läks kumm 4 km järel tühjaks. Tulin, ratas käekõrval, koju tagasi, võtsin teise ja läksin uuele ringile. Kokku 30 km. Mõnus oli, sest eile oli tõeliselt kevadine ilm. Esimesed ülased tegid päikese käes õienupud  lahti ja toomingate pungad kasvasid silmnähtavalt. Kuna külavanem on meil endine tippjalgrattur, kes väga osavalt ka ja...

Möödunud nädalal saabus mulle telefoni sõnum. "Näed ikka veel päris hea välja," kirjutas tundmatu saatja. Kohe mitu mõtet tekitas see sõnum: - inimene on ostnud ajakirja Maakodu erinumbri Suvi Aias, kus sees pildid võimlevast minust. Tore! -  eks ta mõni tuttav on, kes saatis, aga kuna talvel kadusid koos telefoniga ka kontaktide numbrid, siis ei tea, kes. Ei viitsi helistada, et uurida. Las olla niisama lõbus :) - IKKA VEEL? No mida põrgut! :) Mõni aeg tagasi lubasin, et kui ajakiri ilmub, jagan blogis selle tarbeks tehtud pilte. Siin nad on. Autor Sven Arbet, Maaleht. Pildistatud M. I. Massaažikoolis, kus juhuslikult selle tarbeks väga sobiv sein leidus. Murukamar on kunstlik, ostetud vaibapoest.