Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Naabrinaise päevalilled.

Eile helistas üks kunagine koolivend, käis minust paar klassi eespool. Ülikooli päevilgi veel suhtlesime põgusalt, aga siis kadusime aastakümneteks teineteise silmapiirilt. Nüüd, mil olen Maalehes tööl, on taas kokkupuutepunktid tekkinud. Olen teda mitme loo juures allikana kasutanud, isegi ta farmis külas käinud. Ta on selline põllumees, kelle kohta võib julgelt öelda, et kuulub koorekihti. Just arukuse ja ettevõtlikkuse poolest. Erinevaid tunnustusigi on talle aastate jooksul jagunud. Helistas aga sellepärast, et uurida, puhtast uudishimust, nii ta mainis, kuidas mulle kõrvaltvaatajana farmerid ja põllupidamine tervikuna tunduvad. Et olen ma ju kümnete erinevate inimestega lugude tarvis kohtunud-vestelnud. Kas nad on õnnetud või teevad oma asja rõõmuga, sära silmis? Ja mis mulje põllundus üldse mulle jätnud on? Vestlesime kohe päris pikalt. Ja mitte ainult maaelust ja põlluharimisest ja loomakasvatusest. Ka sellest, et inimesed muutuvad aja jooksul ning nendega koos ka tõekspidamis...

Minu kodu nähtuna läbi sõber Epu (kaamera)silma. Kliki SIIA ja näed veel paarikümmet fotot.

Neil päevil lõpetasin kevadel alustatud Tõnu Õnnepalu "Flandria päeviku" lugemise. Keerasin viimase lehe ja tahtsin selsamal momendil otsast peale hakata. Ühegi teise raamatuga pole ma sellist tunnet kogenud. Imelik, tõepoolest imelik. Või ei, mis selles ikka nii veidrat, et hästi kirjutet tekst lummab ja endasse haarab nii, et lahti enam ei lase. Ega selle raamatu kaante vahel ju midagi erilist ole, võib mõelda. Lihtsalt üks kirjastuse palvel peetud päevik, mille kirjapanemiseks kirjanik Flandriasse sõitis ja ühes sealses kirjanikele ulualust pakkuvas majakeses mõned päevad veetis. Nädalad küll tegelikult. No ja pani siis päevade kaupa kirja, mida tegi, keda nägi, millele mõtles, kus käis. Aga näed, nii huvitavalt sai see asi paberile, et minusugune lihtne lugeja on täiesti tummaks löödud. Kuna ma olen viimasel ajal natuke huvi tundnud ka spirituaalse kirjanduse vastu (stiilis "lugemine ei tähenda, et peab uskuma"), siis tabas mind kusagil raamatu teises pool...

Kas taguda pead vastu seina või mitte taguda, selles on küsimus. Kui teaks, et aitab, taoks. Aga vist ei aita. Rutil valutab nüüd üks esimestest jalgadest. Või mõlemad, raske aru saada, praeguses staadiumis vähemalt. Ilmselt uus kabjamädanik. Ravimid võtsid taas menüüs koha sisse.

"Ma tahaks ka, et keegi mulle jalavanni teeks," õhkas kolleeg Skype'i vahendusel. "Enne hangi endale jalamädanik, siis räägime vannidest," vastasin ja suundusin Rutile kabjavanni tegema. Eile käis arst ja lõikas kabja lahti. Mingit udupeent kirurgiat polnud, pigem selline sõjavälja värk. "Pole mõtet hobust nelikümmend minutit steriilseks nühkida, lõige ära teha ja siis ta sita sisse tagasi visata," ütles arst. Mitte et Ruti liivakoppel nüüd sõnnikuhunnik oleks (ma korjan iga päev kõik junnid ära, need on küla vahel nii hinnas, et lausa järjekord teistele), aga steriilsusest on asi muidugi valgusaastate kaugusel. Nojah. Kabi sai lahti lõigatud, hulk koledat mäda välja lastud. Ja minula anti korraldus nädalajagu päevi Ruti jalga joodilahuses leotada, paar minutit korraga, üks kord päevas. Kuna ma kartsin, et Rutt lennutab mu koos ämbriga orbiidile, ratsionaliseerisin arsti korraldust ja teen nüüd nii: kraabin augu kabja alt taskunoa otsaga suurest l...

Oh püha issa ristike! "Keelepariäär" on see sõna, mis mulle ühest täna toimetamisele tulnud kirjatööst must-valgel vastu vaatas. Kirjutet kõrgema juriidilise haridusega inimese poolt, kes juhib Eesti suurimat hobusekasvatajate organisatsiooni. Ilmselt ta ostis oma diplomi. Muud võimalust ei ole. Inimene, kes on ausalt ja iseseisvalt diplomitöö valmis kirjutanud ja selle ka ära kaitsnud, ei saa lihtsalt nii loll olla. Puuduvad komad, vale sõnade järjekord, kahte jalga lonkav stiil ja muu nipet-näpet, mis selles kirjatükis veel kohendamist vajab, on "keelepariääri" kõrval täielik tühi-tähi. Mul kulub sellest laksust toibumiseks ilmselt tunnike või paar :)

"Kuule, kas sa oled toas? Tule korra õue, ma näitan midagi!" kostus telefonitorust naabrinaise elevil hääl. Läkisn ja nägin. Hiigelsuurt tomatit, mis oli end kasvuhoones vohavate taimede (ma ei liialda, naabritel on seal nagu džungel - nii võimsad taimed) lehtederägastikus peitnud. Sort teadmata, kaal 910 grammi. Igati mõnus tomatinunnu :)

Vanarahvast tasub ikka uskuda. Ära hõiska enne õhtut. Minu üleeilne rõõmukuulutamine Ruti tervenemise üle kuulub just sellesse kategooriasse. Ilmselt on tal neid mädakoldeid seal kabjas mitu või ei puhastunud kolle päriselt ära, sest hommikuks oli hobune taas kolmel jalal ja jalg turses. Eile tõin arsti käest antibiootikumi, kaks doosi olen juba andnud, aga ei midagi - aina hullemaks läheb. Kole vaadata kohe. Ja mitte ainult see - mul hakkavad endal ka varsti jalad valutama, kui ma Ruti koperdavat käiku näen. Solidaarsusest ja kahjutundest. Vast ikka saab sest vaevast varsti lahti. Kui ravim ei aita, peab loomaarst järgmise nädala algul lõikust sooritama tulema. Oh elu elukest :( Muide, hobusele ravimite manustamine on üks igavene tegu. Nende kahe puhul, mida Rutt praegu saab, siiski suuri probleeme pole, sest mõlemad on magusad pulbrid. Antibiootikumi on küll igavene kuhi (nii peotäis umbes), aga sisse ta selle endale limpsib. Kui aga rohi on mõru maitsega või veidra lõhnaga, tu...

Õnnepäev! Ruti kuu aega vindunud kabjaabstsess läks lahti. Kella 18 ajal olin koplis, hobune kargas kolmel jalal ja nägi väga vaevatud välja. Pidasin loomaarstiga järjekordse telefonikõne ning leppisin kokku, et kohtun temaga homme pealinna ringteel antibiootikumide saamiseks.  Et muu enam ei aita. Ja abstsess pole veel nii küps, et seda lahti lõigata. Aga! Kella 19.30 ajal koplisse minnes traavis Rutt mulle vastu justkui araabia täisvereline, saba kõrgele üles tõstetud, pruuskas ja nautis liikumist täiega ( ready to fly , nagu ütles sõber Paul Skype'i vahendusel). Tõsi küll, pisut longates. Aga täienisti neljal jalal. Jalaturse oli ka juba alanemas, silmnähtavalt. Uhh, no tõesti, süda läks kohe kergemaks! Sest kui ma kuu aega tagasi ta käimistakistust märkasin, siis arvasin esimese hooga, et laminiidi ägenemine. Ja see arvamine oli mul kuni möödunud laupäevani, mil longe täiesti selgelt endast vasakus tagajalasmärku andis. Sinnani vaatasin, et probleem on esijalgades (ta pööra...

Viis kuud tagasi alustasin jooga praktiseerimist. Täna hommikul suutsin istudes pea vabalt vastu põlvi painutada ja niiviisi kohe tükk aega püsida, ilma vaeva, valu ja ohkimiseta. Ning spagaadiga sain ka hakkama, mõnusalt. Kui külas lihastevõrdlemise võistlus korraldataks, tuleksin naistest kindlalt esikohale. Kaalust ma kaotanud pole, aga laamad on ümber paigutunud, nagu ütleb üks sõber, ja lihased selle käigus välja ilmunud. Selg on sirgem ja samm kergem. Ei mäleta, kust mul see uitmõte hatha-jooga kohta pähe kargas, aga igatahes kinkis üks sõbranna mulle sünnipäevaks leebe jooga raamatu ja DVD , ning siis enam taganemisteed polnud :) Alustasin 15 minutiliste harjutusteseeriatega. Iga päev. Või üle päeva. Oi, algus oli hirmus! Veerand tundi higistamist ja valu, nii füüsilist kui hingelist (miks pagan ma küll nii kange olen, nagu mõõga oleks alla neelanud!). Harjutused on sellele DVD-l tõesti lihtsad - tõstad natukene kätt ja pisut jalga ja sirutad ja painutad -, aga jumala eest, ma...

Mõned päevad tagasi rääkisime sõber Epuga Oodu isast. Et kas ta on veel elus ja nii. Ja justkui tellimise peale avaldab tänane Õhtuleht temast loo. Jah, saksa lambakoerte näituseliinide aretamisega on ikka liiale mindud viimaste aastekümnete jooksul, tahetakse madalat tagumikku, pikka laudjat ja maadhaaravat traavi. Selline kehakuju aga tekitab seljahädasid. Oodulgi on sama tõbi mis isal. Ühe suure valuhooaja elasime üle paar-kolm aastat tagasi. Operatsiooni toona õnneks vaja ei läinud, saime valuvaigistavate tablettide ja liikumise piiramisega hakkama.

Üks külavanema räägitud lugu, laupäevasel muinaslõkkeõhtul. Aastakümneid tagasi elas meie külas mutike, kel olevat olnud 36 pudulojust - lambad, lehmad, hobune ja jumal teab kes veel. Kõik mööda küla ja poolsaart laiali, isemajandamisel. Lambad käisid siiski ka laudas, seni kuni see sõnnikut nii täis sai, et nende seljad juba põlvili olleski vastu aampalke hõõrusid. Kuid ega loom loll ole! Villakandjad õppisid imekähku selgeks, kuidas sõrgade klõbinal lakaredelist üles ronida ning sel moel endale peavari ja ninaesine kindlustada, oli sinna ju vanast ajast mingit poolpudedat heinapuru jäänud. Mutike olnud juba nii väeti, et polnud ammu jaksanud uut heina teha ja olukord olnud tõesti kole.  Seltsimehed külanõukogust kutsuti asja kaema. Ühe nimi olnud Kirsipuu, kuskilt kaugelt mutterile isegi sugulane, aga ega nad kumbki oma sugulusest suurt midagi teadnud. Nägupidi pole tundnud hoopiski. Nojah. Tulnud siis asjapulgad kohale ja hakanud õiendama, et oh kui õudne ja ah kui nälginu...

Neli suurepärast päeva USA-st Eestisse saabunud sõprade seltsis on selja taha jäänud. Olen siiralt õnnelik ja rõõmus, et nad tulid ning et me saime nii palju aega koos veeta. Hoolimata sellest kippusid lahkumiskallistusi vahetades pisarad silma - nii lühike tundus koosveedetud aeg. Oodu on eriti kurvas meeleolus (päriselt ka!), neist said tõelised sõbrad.