"Ma tahaks ka, et keegi mulle jalavanni teeks," õhkas kolleeg Skype'i vahendusel.
"Enne hangi endale jalamädanik, siis räägime vannidest," vastasin ja suundusin Rutile kabjavanni tegema.

Eile käis arst ja lõikas kabja lahti. Mingit udupeent kirurgiat polnud, pigem selline sõjavälja värk. "Pole mõtet hobust nelikümmend minutit steriilseks nühkida, lõige ära teha ja siis ta sita sisse tagasi visata," ütles arst. Mitte et Ruti liivakoppel nüüd sõnnikuhunnik oleks (ma korjan iga päev kõik junnid ära, need on küla vahel nii hinnas, et lausa järjekord teistele), aga steriilsusest on asi muidugi valgusaastate kaugusel. Nojah. Kabi sai lahti lõigatud, hulk koledat mäda välja lastud. Ja minula anti korraldus nädalajagu päevi Ruti jalga joodilahuses leotada, paar minutit korraga, üks kord päevas.

Kuna ma kartsin, et Rutt lennutab mu koos ämbriga orbiidile, ratsionaliseerisin arsti korraldust ja teen nüüd nii: kraabin augu kabja alt taskunoa otsaga suurest liivast puhtaks, pühin vana hambaharjaga viimased liivaterad välja ja lasen ühekordsest süstlast joodilahust otse sinna sisse. Vast annab sama tulemuse mis jalavann.