Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

"Sõitsin eile raja läbi kella 13 paiku. Hinnang: 70% rajast on üsna hea, umbes 15% kehvem, aga saab suusatada, 10% on täiesti jääs. Suuskadel liikuda saab, aga seda ei saa nimetada suusatamiseks. 5% on puhas matkarada. Esimesed märgid on olemas, et osadest kohtadest varsti pinnas väljas. Kõik laskumised on kogu raja ulatuses (v.a. raja algus Aegviidu poole) päris ohtlikud ja jääs. Mismoodi inimesed Kõrvemaa maratoni täna läbi sõidavad - ei tea. Jumal hoidku nende luid ja konte! Rajal on 4-5 suuremat lompi, kus vesi poolde suusasaapasse - kõrvalt metsa alt saab mööda ukerdada. Eilne tugev tuul tõi 90% ulatuses lumele okkavaiba + männipuude peened kooreliistakad, mis täiega kinni võtavad," kirjutas Estoleppeti kodulehel keegi Ukko. Ja olles ise selle raja laupäeval läbi sõitnud, olen ma temaga vägagi nõus. Kuigi rajameister kiitis enne starti, et lund on metsas nii et tapab ja rada parimas korras. Huvitav, kas on  siis nii raske tunnistada, et paduvihm, tuul ja soojakraadid...

"Klassijuhataja matustelt tuled või?" käratas näitlejast kolleeg mulle teisipäeva hommikul, kui ma mustas villases kleidis toimetuses ta silme alla sattusin. No ja seepeale tegime koos ühe pühaliku, kuigi siiski mitte-matuseteemalise videosalvestise, mida SIIT vaadata saab.

Ajad on muutunud. Vanasti teavitasid külalised oma tulekust ette kirja teel, mitu nädalat plaanitud päevast varem. Või vastupidi - lihtsalt astusid ühel hetkel, hopsti!, uksest sisse. Aga enam ei ole vanasti ja nüüd on normiks kujunenud, et küllatulekust teatatakse ette, telefonitsi või meilitsi. Eile sattusid mu ukselävele aga koguni kaks külalist, kes kasutasid stiili "Siin me oleme!". Ja oi kui turri ma nende käitumise peale läksin! Lausa ärritusin. Olin just suusatamast tulnud, duši all käinud, ahju tule teinud ja plaanisin pisut pikutama minna. Ühtäkki märkasin köögiaknast võõrast autot. Sõitsis õue, manööverdas ja parkis. "Mida paganat see tähendab!" Tähendas aga seda, et mälumängu meeskonnakaaslane, meie küla suvitajast kirurg, nähes möödasõidul mu maja korstnast suitsu tõusmas, otsustas külla tulla. "Mulle ei meeldi, kui ilma etteteatamata ilmutakse. Tere ka, jah!" Mees jäi keset õue seisma nagu naelutatud, üks käsi pooleldi jopevarrukasse ...

13. ja reede. Selliseid päevi on tänavu lisaks tänasele tulekul veel kaks - märtsis ja novembris. Aga mitte ebausust ei tahtnud ma kirjutada, vaid suusatamisest. Tükk aega olen mõelnud, et peaksin oma suusaelamusi jagama, lõpliku tõuke selleks andis tänase Õhtulehe veergudel astroloog Edda Paukson : "Täna määrigu parem kõik muretsemise asemel oma suuski! Tartu maraton on ju tulemas! Täna on nii aktiivne päev, et ilmselt mõnigi otsustab end veel viimasel hetkel pühapäevasele maratonile registreerida".  No mul suusad määritud. Ilm on küll pisut käru keeranud ja liiga soe (plusskraadid ja vesi valla) selle määrde jaoks. Tuleb päris hullult tõugata, et edasi saada. Aga määrdemeistril on praegu hunnik pühapäeval Tartu maratoni sõitma minevaid suuski ees, minu omad sellesse punti ei mahu. Aga ega ma väga ei halise - tuleb lihtsalt sõita. Nädal on veel Kõrvemaa maratonini jäänud.  Inimesed imestavad, kus ma suusatan - lund ju polegi. Siiski-siiski - mõnes kohas ikka on. Kolga...

Järgmise talve küttepuud tegime kümne inimesega kolme tunniga. Kui mehed saed käest panid, korjasid naised need üles ja hakkasid ise saagima. Päris võimas vaatepilt oli :) Algul oli töös neli saagi, üks otsustas pärast tunnist töötamist streikima hakata. Möllas üsna korralik torm, aga langetaja oli proff ja sihtis sentimeetri täpsusega. Maja ja kuur jäid puutumata, kuigi just nende lähedusest langetasime. Peamiselt kased, paar musta leppa ka sekka. Viimaste tihedat rida oleks vaja veelgi harvendada, aga täna jäi see tuule ebasoodsa suuna tõttu tegemata. Õues on valgust hoolimata sellest nüüd jupp maad rohkem kui enne. Kuna töökäsi oli palju, sai kaks riita puid ka lõhutud-laotud. Talguviinad jäid joomata, sest keegi ei tahtnud, ka need mitte, kes roolis polnud. Sööki (kõrvitsapüreesupp ja mehhiko pada) jäi nii palju järele, et võiksin homme terve külarahva kõhud täis sööta. 

Õpetaja Leida oma pojapojaga. Juunis pidasime minu juures klassi kokkutulekut . Mingil hetkel, kui juba paar pudeli vahuveini ära oli joodud, teatas klassijuhataja: "Lapsed, nüüd te olete juba nii suured küll, et võite mulle öelda Leida." Osad meist, kes temaga koos kolleegidena koolis lastele tarkust jaganud-jagavad, tegid seda ju varemgi, aga enamus ütles pöördumisel ikka "õpetaja". Sina ja teiega olid ka asjad kahtlased. Osad sinatasid, teised teietasid, kolmandad vingerdasid umbisikuliselt. Juba suvel oli jutuks, et veebruaris saab õpetaja 75 aastat vanaks ja peab piduliku sünnipäevapeo. No ja nii läkski. Muudmoodi poleks saanudki. Kuna Leida on vene keele õpetamise kõrvalt aastakümneid rahvatantsjuhina tegutsenud, siis oli pidu tantsumaiguline. Meie klass oli tema arvukatest keskkooli lõpuni juhatatud lendudest ainsana oma esindusega kohal. Klassivend Kalle (talunik), klassiõed Epp (õpetaja), Ragne (lasteaaiakasvataja) ja Viia (õpetaja).

Möödunudneljapäevane Maaleht hilines, trükitehnilistel põhjustel. Mõnedes maakondades said tellijad selle kätte alles järgmisel päeval. Reede varahommikul potsatas veebitoimetuse postkasti üsna vihane, ühe küsimusega meil: "Kas Maaleht on pankrotis? Postkastis pole, mis muu põhjus sel olla saab ..." Ilusti kirja saatnud kodaniku nimi all ja puha. Ning tiitel ka: endine majandusteadlane. Ma ei viitsinud kätsatama hakata, lasin kõrvad alandlikult lonti, vabandasin ette ja taha, selgitasin põhjust ja lohutasin, et ju jõuab leht postkasti reedese päeva jooksul. Seepeale saabus natuke vähemtorisev kiri: "Kui te teate, et selline asi on, miks te siis inimestele ei teata?" Millele mina saatsin vastuseks veelkord hunniku vabandusi ja lingi uudisnupule, kus kõik kenasti kirjas. Soovitasin rahutul lehelugejal pöörduda meie klienditeeninduse poole, kes aitaks tal üles otsida kadunud kasutajanime ja parooli, millega lehte veebist lugeda, seniks kuni uudised paberkandjal k...