Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Oh issake! Nad tegid seda jälle. Kolisid ühest koplist teise sel ajal, kui mina linnas leelutasin. Jõudsin öösel kella poole kahe ajal koju. Süda aimas juba tulles, et hobuseid tuleb otsida mitte talli kõrvalt, vaid selle tagant. Hommikul piisas ühest šerlokipilgust, et aru saada, mis minu äraolekul toimunud oli. Ruti mustad karvad murdunud aiapostil reetsid, et emand oli oma ümmarguse tagumendi sügamiseks valinud just selle, sealsamas aiale sadanud kuuseladva juures oleva pooleldi murdunud posti, mida me eelmisel korral nööriga püsti üritasin siduda. Ometi on koplis hunnik kasvavaid puid, mille vastu end palju mõnusam kratsida oleks! Mu meelest. Noh, sidusin siis posti uuesti püsti (muude meetmete kasutuselevõtu välistab külmunud maa) ja kinnitasin puude külge n-ö turvanööri, mis hobused sellest isetekkelisest aiamulgust eemal hoidma peaks. Näis. Aga saadetud signaali võtan teadmiseks ning püüan edaspidi rohkem kodus püsida. Heh, justkui ma oleks mingi hull ringirändaja :)

Minu blogi 101. sissekanne. Eriline. Sest eile juhtus see, mida ammu enam juhtunud pole. Meie neljaliikmeline võistkond võitis kohalikus rahvamajas peetud mälumängu. Teemaks oli, nagu viimased 14 aastat vabariigi aastapäeva eel ikka, Eesti riik. Täiesti uskumatu, me olime nutikad nagu nuudlid :) Oma küla esindusvõistkonnale tegime pähe 14 (!) punktiga. Nad küll püüdsid väita, et me ei austa neid piisaval määral, aga no põrgusse see austus ja viisakad kombed, kui mängus on karbitäis Rafaello komme nina peale :) Mina sain kaks, sest võistkonnakaaslasest suvitaja neist suuremat ei hoolinud ja kinkis enda karbi mulle. Kokku oli eile mängimas kümme võistkonda. Meie kogusime 42 punkti, järgmised 38, 37 ja veel vähem.

Koguja raamatust leidsin hästi toreda mõiste - südamerõõm. Viimasel ajal, tundub mulle, olen ma ohtralt südamerõõmu tunda saanud. Ja see on ütlemata tore. Teisalt jälle - kas seda mitte korraga nii palju pole, et kisub juba alpuse poole? Olles sõbra abiga uue - senisest kaks korda kiirema ja kolm korda odavama - netiühenduse sisse seadnud, avastasin võrguavarustest hunniku noorusaja rokkmuusikat: Scorpions, Eric Clapton, Robert Plant, Queen, Smokie ... Panin aga arvuti üürgama ja kuulasin, natuke lõin tantsu ka. Koer ehmatas selle viimase peale päris ära. Järgmisel päeval kadus netiühendus. Ja siis selgus, et ma olin videosid kuulates-vaadates hoogusattununa ära kasutanud pea kogu kuu võrguühenduse limiidi. Liiga suur oli see südamerõõm. Vist. Eile käisin linnas sõpradega õhtusöögil. Võõrustaja vastremonditud korter oli armas, lauale kantud road ülimaitsvad ja seltskond imeline. Nii-nii lõbus oli. Naerupisaraid sai poetatud hulgi. Kodutee pilkaselt pimedas ööski kulges kenasti. Eri...

Minu esimene operaatoriga koos tehtud videousutlus. Tellija ütles: "Nunnu!"

Ühe targa ja elukogenud sõbra (kes küll väidab end olevat kolmteist ning mitte päevagi rohkem) soovitusel võtsin kätte Vana Testamendi ja süvenesin Koguja raamatusse. Lugesin aeglaselt ja mitu korda, nii nagu ta soovitas. Aastatuhandeid vana tarkus tundub nii loomulik olevat. Miks me selle igapäevaelus ikka ja jälle ära unustame? Ei tea. Ja veel: kaasaegsed eneseabiraamatud, mida ma eriti ei loe, kuid paari kobedamasse, tuleb tunnistada, siiski pilgu olen heitnud ning mõnda isegi lugenud, põhinevad ju suuresti just selsamal Koguja raamatus kirjapandul. Tulesid ja vilesid on aga enamasti nii palju juurde lisatud, et igivanade tarkuseterade ülesleidmiseks kulub koletul kombel aega. Mõni ei leiagi ja peab uues lootuses jälle uue raamatu ostma ... Nojah, kirjastaja ju ka inimene, kes igapäevast leiba lauale ihkab :)

Esmaspäeval, käies 92. eluaastat, lahkus teispoolsusse vennanaise tädi.  Täna oli Jaani kirikus tema ärasaatmine. Kui matuse kohta võib kasutada sõna "helge", siis seda see teenistus kahtlemata oli. Õpetaja oli äärmiselt inimlik, mitte kauge ja kiriklik. Südamlik ja hea naljasoonega veel peale selle. Tema hääl kõlas nii sõnas kui laulus turvaliselt ja julgustavalt. - Kui kultuuriministeeriumi välissuhte osakonda otsiti sekretäri, kedagi, kes kohtleks inimesi viisakalt ja oskaks keeli, avastati äkitselt - meil on ju garderoobitädi Anne. Ja temast saigi sekretär, 73 aastaselt. Saksa ja inglise keel olid täiuslikult omandatud juba Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis, arvuti kasutamise õppis ta kibekähku selgeks töö käigus. - Kuulakem seistes jumalasõna /.../ Aamen. Nüüd saab taas istuda.  - Kui me leinates mõtleksime, et ta oleks ju võinud veel aastaid meiega olla, oleks see ebasiiras. Rõõmustagem hoopis, et Annel oli pikk ja ilus elu. - Mida me talle teele kaasa soovi...

Teekannusoojendaja sai sugulase. Ja vajab nüüd ise samuti uuendamist, sest näeb kohvikannusoojendaja kõrval pisut kasin välja.  Algmaterjaliks kaks vana kampsunit ja kraasvill. 

Tegin lõunasöögiks taimseid kotlette, sellest pulbrist, mis naabrid jõuluks kinkisid.  "Maitsev" oleks liialt palju öeldud, pigem "huvitav" :)