Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Mu esimesed arstide maailmameistrivõistlused suusatamises jäävad vist igaveseks meelde. Nagu Ameerika mägedel on kulgenud see reis, hooga üles ja siis sama suure tinnaga alla. Praegu, istudes hotelli teetoas, olen laineharjal, aga jumal seda teab, mis edasi saab. Esimene põnts oli see, et hoolimata hoolikast kuudepikkusest ettevalmistusest ja heast vormist suutsin ma oma MM sõidu taktikaliselt täiesti kihva keerata ning jäin igatsetud medalist ilma. Alustasin üliettevaatlikult, kartes ennast raja esimese osa tõusudel kinni sõita. Hiljem selgus, et väljakuulutatud rada oli muudetud ja avaldatud profiil ei vastanud tõele. Ränka lõputõusu, milleks ma ennast hoidsin, teades, et tõusudel kiirendamine on minu trump, polnudki sees. Lisaks olid ilmaolud keerulised, sadas lausvihma. Ükski ilmateade vihmasadu ei prognoosinud ja mu suusad polnud vastavalt määritud, libisemine oli suht kehva. Tulemuseks viies koht, masendavalt suure kaotusega auhinnalistele kohtadele. Olin nii pettunud, et ...

Tundus, et septembri lõpus oli selle suve viimane päev. Aga ei, veel jätkub. Mis on ju tore! Eile käisin taas sõpradega matkamas. Seekord kõndisime Kolgakülast Nõmmeveskile. Imeilus kuldne sügisilm oli. Ja suurepärased metsarajad. Sellist lubatakse veel vähemalt neli päeva. Kuigi lumi on ka tore, kui ta ükskord tuleb. Pühapäeval sõidan nädalaks Soome - tunnelisse suusatama. Elagu talv! Meelikese ja Eskoga. Kati on kaamera taga. 

Klimaatiline suvi algas tänavu 9. mail ja lõppes 22. septembril. Täna varahommikul tegi öökülm maa esimest korda valgeks. Matkasime sõpradega Kõrvemaal Jussi nõmmel, Paukjärve ja Jussi järvede kandis. Üks Eesti selgeima veega järvedest - Paukjärv. Vesi oli soojem kui õhk. Edith, Dan, Ivo ja Mina. Foto: Kats, Lotte kintsu kõrval seismas. Dan, Kats, mina, Ivo. Foto: Edith

Suvel suure kuumaga ma ujuma ei jõudnud. Olgugi, et mereni vaid mõned sammud. Tööstress oli nii suur ja tööd nii palju, et polnud tahtmist. Alustasin augusti algul, siis, kui saabus tõeline Eestimaa suvi - madalamad õhutemperatuurid ja vihmahood. Nüüdseks olen ennast merre kastmas käinud igal hommikul, ka pimedas ja tormiga (mõni üksik erand välja arvatud, kui pole kas kodus olnud või linna minekuga hirmus tuli taga), sõltumata ilmaoludest. Väga mõnus! Vesi on soe ja õhk ka. Lähen hommikuhämaruses ja hommikumantlis. Vahel paljajalu. Täna võtsin vihmavarju kaasa - kui toast välja astusin, tuli taevast parajasti üks väike vihmahoog alla. Randa jõudsin küll juba kuiva taevaga, kuid pildistamise ajaks, kui meres käidud oli, lõin vihmavarju lahti. Ilusad värvid.

Arvutist leitud pildid tuletasid meelde, et vahepeal sai sõber Ivo aastakese vanemaks. 55 on tal neid nüüd kogunenud. Tähistama kutsus ta sõbrad seda ümmargust tähtpäeva Toiduakadeemiasse. Kokkasime veerandsaja inimesega kokku viiekäigulise pidusöögi, milles igas roas leidus ka pisut veini. Soolaforelli-kalamarja ceviche  Sumarroca Cava Brut Reserva Võis ja veinis praetud krevetid koriandrimajoneesiga Brancott Estate Malborough Sauvignon Blanc Sibulasupp emmentali juustu kattega krõbesaia serveeringus Chateau Pauque Pinot Gris Pardikoib, ahjuköögiviljad, punaveinikastmega Lorgeril Mas Des Montagnes Terroirs D'Altitude Rouge Portveinine šokolaadikook kirsside ja jäätisega Weingut Höllerer Zweigelt Traubensaft Mina olin tegev teise roa juures krevettide rookijana. Täitsa tore oli neilt noaga prepareerides soolikat välja opereerida, töö sujus ludinal. Lõpuks õnnestus mul ka majoneesi valmistamise juures käsi valgeks saada. Iga toidu juurde pakuti kla...

Talv on selleks korraks läbi. Kevad mu meelest veel kohale jõudnud pole. On olnud paar ilusat ilma, üks isegi selline, et oleks tahtnud riided seljast visata ja terrassil päikese käes peesitada. Aga puid oli vaja lõhkuda hoopis. Talvel tegin päris palju toredaid asju, püüan meelde tuletada. Harjumaa meister N50 klassis. 79 suusatrenni ja võistlust, sõites 105 tunni ja 50 minuti jooksul 1181,9 km ning kulutades 54 099 kcal. Suured numbrid tunduvad. Tegelikult jäi talv mu jaoks lühikeseks, oleksin meeleldi veelgi suusatanud.  Üks viimaseid suusatrenne Kolgakülas. Päike ja rada nagu Alpides. Seadsin sügisel eesmärgiks suusatada kolm maratoni. Sõitsingi - Austrias täispika Dolomitenlaufi (42 km), Eestis Tartu poolmaratoni (31 km) ja iseendale korraldatud kohaliku  Kolgaküla maratoni (40 km). Viimasel olin ainus võistleja, aga vaatamata sellele oli mul raja ääres joogi- ja söögipunkt, kus regulaarseid peatusi tegin ja ennast toitsin. Et ik...

Tehtud. Suusamaraton Austrias Obertilliachis, maailma tõenäoliselt kuulsaima ja enim tiitleid kogunud laskesuusataja Ole Einar Bj ø rndaleni koduradadel. Suusastaadionil lehvis ka Eesti lipp. Legendi ennast ei kohanud, küll aga tundsin lennul Helsingist Münchenisse ära soomlasest olümpiavõitja Iivo Niskaneni, kes tõenäoliselt suundus sedakaudu Solveeniasse Planicasse järjekordsele maailmakarika etapile. Austrias oli muinasjutuline talv - parajalt külm, nii -10 kraadi ümber, ja rohke lumega. Laupäevane klassikadistants (mina seda ei sõitnud) toimus päikesesäras, aga õhtul kogunesid taevasse lumepilved ja hakkas sadama. Sadas terve pühapäevase võistluse aja, kohati üsna tugevasti. Natuke päikest nägime siiski ka rajal. Libisemise võttis lumesadu muidugi aeglasemaks, aga ega ma eriti kiiremini poleks jõudnud sõita ka. Lõpetasin ajaga 3:43:39.37 267. kohal. Kokku oli rajal 306 suusatajat, neist (minu jaoks üllatuslikult) ainult 35 naised. Naiste arvestuses sõitsin välja 28...

Laternamatk. Sõbrad kutsusid. Ärhvardasid, et kui ma ei tule, siis nad mind enam ei armasta :) Lubasin, et lähen. Ja käisingi ära. Ise poleks ma ennast laupäeva õhtul vihmasajus ja pilkases pimeduses toast välja ajanud, aga lubadus on lubadus. Ülgase küla, Rootsi-Kallavere küla, Kallavere linna serv (mille kohta president Lennart Meri olevat omal ajal öelnud, et just seda traataeda mööda jookseb piir kahe maailma vahel) ja linnast mere poole jääv suur-suur pilpaküla ehk datšade rajoon. Hästi korraldatud oli see matk. Kamba peale anti üks raadiosaatja, kust siis kogu retke vältel (2 tundi, 9,5 km) sai kuulata, mida matkajuht rääkis. Ja rääkis põnevalt - muinasajaloost, vanadest eestlastest ja nende kommetest, Maardu ja Kallavere kriminaalsest minevikust ja olevikust. Mingi 130 inimest sumpas pimeduses ja kohati ka mudas tol ööl. Korraldajad ( Aerobike ) olid isegi fotograafi välja ajanud, sündmust jäädvustama. Päris tore oli. Laternad, mis kätte jagati, olid suures osas õlilater...

Maaleht sai 30. Käisin ka peol. Tervitusjook anti purkides. Mingi uus suundumus vist. Mõned kõned peeti ka, tuli kuulata. President Rüütel võrdles Maalehte Balti jaamaga (kus pidu aset leidis). Tore oli teada saada, et mõnedel kolleegidel on lisaks heale kujundajakäele ka kerge tantsujalg. Endised ja praegused kolleegid. 

Ajalooline sündmus meie poolsaarel. Hara jahtklubis, mida me sõber Tarvi ja tema kaasa Sigridiga käima lükkame, lõpetas purjetamise algkursuse esimene lend. Ise ma kursuse ajal väga palju purjede all veele ei saanud, olin pigem asjaajaja rollis ja vajadusel turvapaadi roolis. Viimasel päeval võtsin aga üle pika aja kätte fotokaamera. Pildistamine on ikka mõnus :) Paar pilti meie poolsaare lastest tulid mu meelest päris hästi välja. Fotogaleriid saad vaadata SIIT (näed ka siis, kui sul Facebooki kontot pole). Purjetamisega hakkan süvendatult tegelema siis, kui reisilt tagasi jõuan. Treener Ingrid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kellega koos tegime ajakirja Oma Hobu, on lubanud õpetada. Optmist ja Zoom 8, millega olen mõned korrad veel käinud, on mu halvasti painduvate põlvede jaoks pisut ebamugavad (väikesed). Sestap alustan kohe Laseriga (sellesamaga, millega tegin oma elu esimese purjekasõidu , fotol paremal). Sel hea suur puri, saab ka nõrgema tuulega hoo üles :)

Täna varahommikul, kui silmad katusel trummeldava vihmavalingu peale avasin, meenus mulle Gerald Durreli "Minu pere ja muud loomad". Mitte sellepärast, et see üks mu lemmikraamatuid on. Vaid hoopis seetõttu, et peeglisse vaadates meenutasin ma oma arvates mosaiiki perekond Durrelist. Nina oli kinni, aevastus tuli peale, silmalaud punetasid - mingi allergeen ründab vist. Näos ilutseb juba nädalajagu päevi kolm vistrikku ja hulk punaseid laike. Igal hommikul uurin, prillid ninal, ega ometi mõni juurde pole ilmunud. Kõrvad veel õnneks mäda ei jookse, aga tuju pole siiski suurem asi juba pikemat aega. Tundub, et Eestimaa suvi (loe: sitt suusailm ja hullumeelne töökoormus) on mulle sedaviisi mõjunud, et tuleb põgeneda. Soojemasse kliimasse. Kasvõi ajutiselt, et akusid laadida ja rõõm südamesopist üles leida. Esimest korda oma tööelu jooksul tunnen, et puhkuseks on viimane aeg. No ei jaksa enam. Ja nüüd olengi teel. Bussiga Riiga. Pärnu jäi just selja taha. Riiast lennukiga Roo...

Ja saingi! Kuigi ainult aukirja ja veidi närbunud roosiõie, aga olen VÄGA ÕNNELIK. Esimene koht (Ingrid Veidenbeg, " Hannes Võrno laste ema Häli Veskaru: ennast ei tohi suhtesse ära kaotada, tuleb jääda iseendaks! ") sai reisivautšeri, on mille poole püüelda. Reisivautšerit ma mõtlen. Lugu ma sellist kirjutada ei ihka. Teise koha saanud ajakirjanikust ja tema loost pean aga väga lugu (Madis Jürgen, " Tipp-politseiniku murdumine: Tallinna kriminaalpolitsei ülesehitaja lõpetas vanglas ").

Kui inimene on end laupäeval koduaias peaaegu et ribadeks töötanud, tahab ta pühapäeval puhata. Ja teebki seda. Naudib hommikupoolikul terrassil harvaesinevat päikesenimelist ilmastikunähtust ja läheb õhtupoolikul purjetama. Mitte et ta seda varem teinud oleks. Aga üks kord on ikka esimene. Merepäästjast kamraad, mu üleaedne, ei suutnud sadamas ära imestada: "Ja nii lähedki, et ei tea, mida tegema pead?" Nojah. Ma ei tea ühtki inimest, kes kuival maal purjetama oleks õppinud. Üks noormees Kuusalust, kes meile peatselt avatavasse Hara jahtklubisse appi lapsi õpetama tuleb, oli ka. Instruktor ehk sõber Tarvi andis temale Optimisti ja minule Stari. "Optimist on sulle liiga lihtne," sõnas ta mind veele saates. Algul ei saanud ma pihta, kuidas puri ja tüür koos töötavad, aga kui paar korda kivid ähvardavalt lähedale tulid, sain aru ja asi hakkas sujuma. Pidime mõlemad paadid sadama akvatooriumist välja, ümber nurga küla paadikuuride juurde viima. Või vähemalt nii ...

Esimest korda elus. Minu kirjutatud lugu nomineeriti Ekspress Meedia ajakirjanduspreemiate konkursil. Ja koguni kahes kategoorias: olemuslugu ja kujundus. Iga kategooria parim selgub nii, et kolleegide veebihääletuse tulemus liidetakse žürii omaga, Võitja tehakse teatavaks jaanipäevaeelsel nädalal. Hoolimata sellest, kas ja mis sealt tuleb, olen juba praegu õnnelik - mu lugu on märgatud! Jess :)

Uut ajakirja hakkab mu tööandja välja andma - Maaleht Looduses. Mina ja kolleeg Ain toimetame. Esimeses numbris, mis ilmub juuni lõpus-juuli alguses, tuleb juttu jalgrattasõidust. Ain on matkaratta fänn ja minu lemmikuks on aga maanteeratas. Et mu loo juurde ka mõni pilt oleks panna, toppisin oma Cinelli Estrada autosse ja poosetasin sellega esmaspäeval fotograaf Sveni objektiivi ees Rocca Al Mares. Täitsa ilusad pildid tulid mu meelest. Kaks olulist asja, mida ei saa mainimata jätta: Oma puna-must-valget Cinellit ja sellega imehästi kokku klappivaid rattakingi armastan ma kohe väga. Naudin iga nendega koos veedetud hetke.  Ma olen ikka väga isa nägu tütar, kui värvilis fotosid viimase must-valgega võrrelda. Isa seisab sellel paremal ja mina lesin vanaema süles.  

Teine katse. Orienteerumiskolmapäevak Võsul. Seekord arvasin end rajal paremini hakkama saavat. Sain ja ei saanud ka. Tulemus läks küll kirja nii N50 vanuseklassis kui 4. rajal (tehniline ja palju raskem kui 5. rada, mida eelmisel korral jooksin), kuid jäin puhtalt ja pikalt viimaseks mõlemas arvestuses. Raja võitjale, kes muidugimõista oli eluaegne edukas orienteeruja, kaotasin enam kui 40 minutiga ja oma vanuseklassi teisele jooksjale (kaks meid oligi) pea 14 minutiga. Raja pikkuseks oli linnulennult 3,04 km, mina aga suutsin sellest mingil kombel välja võluda 7,25 km pikkuse ringi. Joostes ei saanud ma kuidagi pihta, miks vahemaad kaardil näivad kontrollpunktide vahel pikad, aga looduses tegelikult nii lühikesed olid. Mõnel juhul lausa vähem kui 100 meetrit - kiviga visata ju! Kuna ma sellega arvestada ei osanud, jooksin kolmel korral suure hooga punktidest lihtsalt mööda. Korra suutsin isegi kaardilt välja kihutada ja enam kui 25 minutit ringi ekselda, saamata aru, kus ma ol...

Eredaid hetki nädalavahetusest. Talgud ja külakoosolek. Pop-up kohvik Hara sadamas - väga hea kohv ja veel paremad pannkoogid. Tantsuõhtu - 125 inimest, ülivõimas rekord. Tantsisin nii, et vesi tilkus juustest. Rütmid olid hoogsad ja ilm soe ka.  Tantsuõhtute korraldamise meeskond: mina ja Tiina. Kohalik noorteansambel Juminda Poolsaare Bänd ehk Juminda PSB - ÜLIÄGE. Videot saab vaadata poolsaare Facebooki lehel  (kui sul Facebooki kontot pole, siis vajuta video avamisel sõnadele not now ja näed ikka). Minu idee muide. Leppisime kokku, et kui nad kuulsaks saavad, siis esimesest miljonist tuleb üks protsent minu kui nende esimese mänedžeri pangaarvele. Käsmu-Võsu uuel kergliiklusteel rullsuusatamine. Merevaade ja ööbikute laksutamine. Paadikujulised pingid, millel on isegi elektripistikud küljes. Et kui mobiiltelefon peaks tühjaks saama või tahad fotoka akut laadida. Muru niitmine ja natuke päevitamist mahtus ka kahte päeva. Ja terrassil kohvi nau...