Teine katse. Orienteerumiskolmapäevak Võsul. Seekord arvasin end rajal paremini hakkama saavat. Sain ja ei saanud ka. Tulemus läks küll kirja nii N50 vanuseklassis kui 4. rajal (tehniline ja palju raskem kui 5. rada, mida eelmisel korral jooksin), kuid jäin puhtalt ja pikalt viimaseks mõlemas arvestuses. Raja võitjale, kes muidugimõista oli eluaegne edukas orienteeruja, kaotasin enam kui 40 minutiga ja oma vanuseklassi teisele jooksjale (kaks meid oligi) pea 14 minutiga.

Raja pikkuseks oli linnulennult 3,04 km, mina aga suutsin sellest mingil kombel välja võluda 7,25 km pikkuse ringi.

Joostes ei saanud ma kuidagi pihta, miks vahemaad kaardil näivad kontrollpunktide vahel pikad, aga looduses tegelikult nii lühikesed olid. Mõnel juhul lausa vähem kui 100 meetrit - kiviga visata ju! Kuna ma sellega arvestada ei osanud, jooksin kolmel korral suure hooga punktidest lihtsalt mööda. Korra suutsin isegi kaardilt välja kihutada ja enam kui 25 minutit ringi ekselda, saamata aru, kus ma olen. Lõpuks otsustasin, et lähen viimati leitud punkti juurde tagasi ja hakkan sealt uuesti järgmist otsima. Õige mõte oli, saingi järjele.

Pärast jooksu sain aru, et rada oli tegelikult ülilihtne. Ma lihtsalt ei osanud kaarti ja loodust kokku panna. Tegin kolm viga, ühe neist ülisuure.

Õnnetu ei olnud ma aga sugugi. Pigem õnnelik. Sest õppisin selle jooksu käigus päris palju. Mida siis täpsemalt?

• Kõik kontrollpunktid ei ole silmnähtavalt avalikus kohas, tuleb osata vaadata asjade (nt vana autoromu) taha, aukudesse, põõsaste alla. Legendi märgid peab ka selgeks õppima - need näitavad, kas punkt on puu all, künka peal, kivi kõrval, lagendikul või mingis muus salajases kohas. 
• Kaardi mõõtkava tuleb endale selgeks teha enne starti. Tavaliselt on orienteerumiskaardid mõõtkavas 1:10 000 ehk siis vastab 1 cm kaardil  looduses 100 meetrile. Seekord oli aga kasutusel sprindikaart (mulle ei öelnud see termin midagi) ning mõõtkavaks 1: 5000 - kaardil 1 cm, looduses 50 meetrit. Sellepärast need punktid üksteisele nii lähedal olidki! Aga mina ju mõõtkava ei vaadanud. 
• Kui segadus tekib, siis tuleb pisut hoogu maha võtta ja vaadata, millises suunas teised jooksevad. See aitab taas joonele saada. Sabas joosta pole muidugi kena ja teisi lõpuni usaldada ka ei tohi (teisedki eksivad vahel), aga algaja võib endale õppimise ja kogemuste kogumise eesmärgil natuke "spikerdamist" lubada, arvan ma. 

"Kaotus pole tragöödia. Kaotus on osa spordist, ükskõik, kui valus see ka poleks./.../ Võit on loogiline nähtus ja tuleb siis, kui sa oled piisavalt hästi ja targalt treeninud," kirjutab Gerd Kanter oma lastele mõeldud raamatus "15 sammu võiduni"

Ja veel: "Inimene areneb kiiremini, kui tunneb end midagi tehes õnnelikuna. Ja see ei kehti ainult spordis."

Väga hea raamat, tõesti.

Kui ma sel suvel ühe korraliku ja võimetekohase orienteerumisjooksu teen, on väga hästi. Oluline on, et jooksurõõm oleks kogu aeg olemas ning unistus (eesmärk).

"Minu kodukandis Vigalas öeldakse: üle madala aia oskab astuda igaüks. Mulle pole madalad aiad kunagi sobinud. Mul on alati olnud nii, et kui on eesmärk, siis ikka suur. Olen kogu aeg tahtnud kaugemale ja kaugemale, rohkem ja rohkem. Võib-olla on see kõrvaltvaatajatele isegi naljakas tundunud, aga ma pole sellest eriti hoolinud." Gerd Kanter

Mina seevastu pole kunagi julgenud eriti suurelt unistada. Olen ennast keskmiseks ja tavaliseks inimeseks pidanud, unistusedki vastavad - keskmised ja tavalised. Aga kui õige prooviks nüüd suuremalt? Igatahes on Kanter mulle selleks küllaga julgust ja inspiratsiooni andnud.