Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

"Ma kuulsin mürinat ja tulin vaatama, et kas sa tõesti oledki muruniitjaga pügama hakanud seda lahmakat. Aga kui ma su punast tutimütsi ülehelikiirusel aia tagant mööda kihutamas nägin, siis sain aru, et muruniiduk see küll pole, millega sa läristad," rääkis naabrimees, kui tee ääres tema aiatagust niites korraks peatusin. Tõmbas suitsu ja mugistas naerda. Minu üle. Olin jah sunnitud, tänavu viimast korda loodetavasti, muru niitma küla pealt laenatud raideriga. Minu oma oli lihtne: kolm pedaali (pidur, edasi- ja tagasikäik), kaks suurt kangi ja üks väike - lõiketera kõrgus, terade langetamine tööasendisse ja liikumise kiirus. Aga see Partner, mis mulle täna partneriks sattus, oli keeruline nagu kosmosesüstik. Neli kangi, kaks pedaali ja täielik tohuvapohu. "Gaas põhjas niidad?" küsisin ma omanikult. "Ikka," vastas tema. No eks siis minagi. Aga mul kulus pool tundi mööda õue kihutamist, et kohale jõuaks, et gaas põhjas ei tähenda sedasama, mis viies käi...

Valge tähtmagnoolia õitseb. Esimest korda. Istutasin selle pisikese põõsa kolm kevadet tagasi, kui Oodu veel minuga oli. Pistsin ta mulda mõttega, et rajan selle lähedusse pisikese jaapani aia. Aga see mõte pole siiani teoks saanud. Tähtmagnoolia on üks vähestest magnooliatest, mis Eesti kliimas vastu peab. Külmaõrnad nagu nad on. Õitsevad varakevadel enne lehteminekut. Täna öösel lubab öökülma. Näis, kuidas puhasvalged ja imehästi lõhnavad õied end homme hommikul tunnevad.

Möödunud neljapäeval olin hirmus nördinud. Ei suutnud mururaiderit kokku panna. (Võtsin ta sügisel puhastamiseks lahti.) Igal aastal kordub üks ja sama "nali" - läheb meelest ära, milliste ketaste (või mis need jullad seal masina alumisel küljel on, mida mööda liiguvad rihmad, mis lõiketerasid ringi ajavad) vahele ja kuidas tuleb rihmad sättida. Ilus päev läks pekki, sest ise ma hakkama ei saanud ja asjamees naaberkülast sai tulla alles õhtul. Nii sant tuju oli kõige selle jama peale, et oleks kohe tahtnud kellegi laia rinna najal kõva häälega ulguda. Pisut. Järgmisel päeval hakkasin niitma ja siis hakkas kohe ka sadama. Jonni pärast ei jätnud pooleli. Ja selle pärast ka, et muud aega mul niitmiseks poleks olnud. Kõik nädalavahetused kuluvad väikelaevajuhi ja merepäästja koolitustele, kuni mai lõpuni. (Sestap on ka blogipostitused viimasel ajal harvaks jäänud.) Sain esimese pügamise tehtud, aga tulemus oli hirmus kole. Lamandused ja raideri rataste all kinnimätsitud rohi....

Sookured huikavad ja margareetad õitsevad. Eile avasin ka aiatööde hooaja. Kribisin rehaga siin ja seal, külvasin kasvuhoonesse rediseid ja salatit, vahtisin niisama õues ringi. Kokku kolm tundi. Lõpuks väsisin päris ära. Eks inimene ikka väsib ja kandvad liigesed hakkavad tulitama, kui tal puukborrelioos on. Kaheksa aasta jooksul viiendat korda. Juba novembris tundsin ja nägin, et hüppeliigesega pole asi korras, valutas teine ja kippus palliks kätte minema. Arvasin, et vanadus, mis muud. Aga näe, - oh seda rõõmu! - polnudki vanadus :) Krõbistan nüüd mõned nädalad ravimeid ja ju ma jälle terveks saan. Nagu eelmisel neljal korral.

Naabrinaise päevalilled.

"Kuule, kas sa oled toas? Tule korra õue, ma näitan midagi!" kostus telefonitorust naabrinaise elevil hääl. Läkisn ja nägin. Hiigelsuurt tomatit, mis oli end kasvuhoones vohavate taimede (ma ei liialda, naabritel on seal nagu džungel - nii võimsad taimed) lehtederägastikus peitnud. Sort teadmata, kaal 910 grammi. Igati mõnus tomatinunnu :)

Paari lillepilti. Niisama, laupäevaõhtu puhul. 

Kolm päeva lõõtsunud juulitorm sai oma tahtmise: murdis mu aias toominga maha. Hea, et talli peale ei kukutanud teist, jättis kase otsa rippuma. Täna käis vend ühes sõbraga murdunud haru maha võtmas. Nad on mul nagu timurlaste salgake, hüüan ja tulevad. Kuigi tegelikult on neil mu appikarjetest ja tahtmistest ilmselt sügavalt siiber :) Aga noh, tulid ikka seekord. Ema ütles, et ei porisenudki.

Mõni päev juba algab nii, et karvad tõusevad turri ja meel läheb mõruks. Näiteks täna. Aias hommikust tiiru tehes märkasin, et mu salatipeenras on tohutu harvendustöö tehtud. Jääsalatit ja üht sorti aedsalatit enam peaaegu polegi. Kasvuhoonesse olid end taas (juba sajandat korda vist!) sisse seadnud mullamurelased, hoolimata sellest, et alles kolm päeva tagasi neile massimõrva korraldasin. Ma ei ole sipelgavihkaja, ausõna, aga nad võiks oma pesi mu tomatitest, mis niigi kidurad, kaugemale teha. Ja mürke ma oma aias eriti kasutada ka ei taha, kuigi mõnikord ei aita mitte miski muu.

Kui ma oma permakultuuripeenra kuulsaks kirjutasin-pildistasin , kobisesid mõned netikommentaatorid, et fui! nii kole asi. No pole ta kole midagi, lausa kena mu meelest. Tomatid hakkavad ka tasapisi valmima. Häda on siiski (kasvu)majas. Olen küll uksi ööpäev läbi lahti hoidnud sest saadik, kui öökülmaoht möödus, aga ikka on taimi tabanud mingi mädanikulaadne asjandus. Lehed kipuvad keerdu tõmbuma ja kolletuma. Esimestel aastatel õnnestus mul tomatite kasvatamine ülihästi, nüüd on aga kolmandat suve järjest mingi viga neil küljes.

Lipumast langetatud, uus nöör pandud ja mast uuesti püsti aetud. Sini-must-valge võib taas tuules lehvida. 

Oh mälu-mälukest, mõtlesin ma laval leili visates :) SIIN väidan, et kompostikasti pole mul varem olnud ja SIIN , et juba kolm aastat teised (kaks tükki!) kuuri taga olemas. Hoovipealne maailm on mu jaoks nii suur, et kahe teineteisest vähem kui poolesaja meetri kaugusel olevat koha omavahel ära ühendamine on pehmelt öeldes raske :) Ehh!

Rooside päästmise laupäev. Sain sõbra sõbra käest, kes töötab aiandusfirmas, tasuta üheksa hukkumise äärel roosiistikut. Eile õhtul uurisin roosiraamatut ja täna hommikul tormasin, pea teadmistest tulvil, aeda tegutsema. Kaevasin auke, vedasin komposti ja hobusesõnnikut, segasin, istutasin, lõikasin tagasi ja kastsin. Kella neljaks sain seitse taime istutatud. Kaks andsin üle aia naabrinaise roosikollektsiooni täienduseks - lillade õitega Waltz-time'i ja selle, millel silt puudus. Roosade rooside peenrasse paigutasin kaks pinnakatteroosi The Fairy. Punase pinnakatja Little Buckaroo panin potti. Katsetan, kas edeneb. Piccadilly ja Doris Tysterman, mõlemad oranžid, maandusid kollaste rooside peenras. Roosa kobarõielise Tom-Tomi ja roniva Flammentanzi jaoks kaevasin kummalegi murusse uue peenra. Avastasin, et kolm aastat kuuri taga kastides laagerdunud kompost on roosidele ideaalne. Nüüd jääb vaid lilledega vestlemas käia ja loota, et nad tõesti ka juurduvad. Sest olgem ausad, ...

Sain valmis ja täis külvatud-istutatud oma uue permakultuuri kuhikpeenra. Sai selline Tootsi stiilis asi. Varasem osa sellest on samasugune - roosid ja rabarberid ja tulbid ja seller. Uude osasse istutasin murtud südamed ja hostad ja peiulilled (hirmus pisikesed, aga ju kosuvad) ning külvasin nelja sorti ja erinevat värvi salatit vabakäelises mustris :) Sügisel maha pandud tulbid õitsevad kenasti, kuigi lootsin, et neid on rohkem. Mingi elajas on ilmselt osad sibulad talvel nahka pannud.

Täna oli meie poolmerelisel saarel esimene suvine päev, nii soe, et isegi päevitusriietes sai aias toimetada. Tegin seda ja teist ja tüki kolmandatki, aga kõige suurem tänane tegu on piltidelt näha - kompostikasti servad. Või seinad. Või piirded. Nimetage, kuidas tahate. Esimesed selle majapidamise ajaloos. Seni on ikka pelgalt kompostihunnik olnud. Aga see kippus kangesti laiali vajuma ja servadest tükkis umbrohi läbi kasvama. Pikalt võtsin hoogu, nädalaid, aga tehtud sain asja tunnikesega. Nahk oli seljas muidugi märg ka, kui lõpetasin. Poollagunenud sõnniku ja allapanu segu tõstmine ühest kohast teise pole mingi naljategu! Nelja nurka lõin haamriga maasse metallvaiad, vahele ladusin lauad ja vaiad sidusin omavahel nööriga kokku, et mu loominguline ning käepärastest vahenditest ehitet konstruktsioon laiali ei vajuks. Kõik nurgad said täitsa vinklist väljas ja loodi pole mõtet selle ehitisega ehmatada. Olemasolevaid olusid (vana ja laiali vajunud hunnik, mis tuli kuidagi...

Eile oli nii ilus ilm, et ei mallanud pühapäeva pidada. Toimetasin õues, Oodu ja Vaska varjudena sabas. Oodu, tema on alati minuga, aga et ka Vaska end seltsiks seadis ja koos meiega tööd tehes mööda aeda ringi kolistas, oli pisuke üllatus. Ta pole toaski väga seltskondlik, sülle ei poe kunagi. Kuigi jah, sabas kõnnib mul küll - kui mina olen ülemisel korrusel, siis tema ka, kui mina all, sätib temagi end seal sisse. Õues ajab ta tavaliselt siiski oma kassiasju ja mina neist suurt ei tea. Ju ta siis eile seltskonna järele vajadust tundis, mis muud. Mis me siis ära tegime kolmekesi? Oodu tassis oksaraage ja pulki ning mangus, et ma talle neid viskaksin. Õhtuks oli teine päris kutu. Vaska vaatas, et asjad tõrgeta sujuks. Mina kärpisin roosipeenra kohal kõrguva toominga oksi, et päike paremini lilledeni jõuaks; lappisin nendesamade äralõigatud okstega talvega kokkuvajunud oksaaeda; saagisin maha kaks kadakat - ühe lükkas torm talvel vildakile ja teine oli kuivanud - ning kärpisin kad...

Sõbrannal on rohelised näpud. Kõik tomatiseemned, mis mulda pistis, tärkasid. Jagas mullegi taimi. Nüüd ootavad need toas pikisilmi kevadet. Et varred ootamisest väga pikaks ei veniks, konstrueerisin taimedele lauakesed, kust paremini välja ulatub nägema.

Täna pliidi ääres seistes ja igivanal meetodil - vesi potipõhjas keema ja punased sõstrad aegamisi peale, 15 minutit keeta, üleöö seisma jätta, hommikul kurnata, suhkur lisada, kuumutada ja purki-pudelisse sulgeda - mahla tehes (mahlaaurutit mul pole) sain aru, et paljud asjad elus on paratamatud. Isegi kui väga püüad, ei saa sa neid muuta. Nädalavahetusel ostsin vennapoegadele jäätist. Nelja-aastane limpsis eriti rammusat koorejäätist väga ontlikult. Kaheksane aga suutis endal valge ja magusa kraamiga kokku määrida nii otsaesise kui kõrvatagused. Põlveõndlaid ma ei kontrollinud, aga kogemus näitab, et kindlasti sattus ka sinna midagi. "Kuidas sa seda suudad?" küsisin mina. "Tead, see on mul kaasasündinud viga," vastas tema. No mis sa oskad kosta! Nii otsekohene ja aus vastus võtab sõnatuks :)

Roosid. Mulle meeldib neid grupeerida värvide järgi. Kollaste rooside peenar pole veel täies õiteilus. Tumepunaste oma aga juba õitsenud ja sellest hetkel pilte pole. Teisi pilte näed siis, kui klikkad SIIA . Ja fotod lähevad suuremaks, kui sa esimesele klikid.

Lehetäide elu pole kerge. Kui oled väike, õrn, kaitsetu ja peale selle veel kohmakas, on maailm vaenlasi täis. Mul pole häbi tunnistada, et mina olen üks neist vaenlastest. Üleeile viisin aias, täpsemalt oma roosipeenardes läbi ulatuslikud tapatalgud. Keemilised. Pritsisin Fastacit nii, et aitas. Vast aitas. Varem olen katsetanud ka nõgeseleotise, rohelise seebi ja miskisuguse väga vastikult haisva männiokkaleotisega. Need kõik on olnud täiesti tulutud. Paar-kolm päeva pärast tõrjeaktsiooni kolib lehetäide suguvõsa täies kooseisus taas roosipõõsastesse. Vähe sellest. Neid väikesi rohelisi putukaid on nii palju, et mingil moel (lendavad? potsatavad puude otsast?) satuvad nad ikka ja jälle ka inimese ihule ning hakkavad siis närviliselt püksisäärte ja pluusivarrukate all ringi kihutama. Õnneks ei hammusta, ainult kõdistavad :)