Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

"Aive, kas sa tead, et täna 43 aastat tagasi oli 25 kraadi külma?" hüüdis hääl. Kuuri tagant metsast. Kui ma poleks hääle omanikku kohe ära tundnud, oleksin end koos puusületaäiega istuli ehmatanud. No et mingi tüüp kolistab minu metsas ringi. Aga külavanem Karli oli. Tema mets piirneb minu omaga ja ta lõhub parasjagu puid. Välja vedada ei saa, maapind on nii pehme, et isegi inimene vajub jalgupidi sisse, traktorist rääkimata. Kuulnud, et ma jubeda kolkimisega trepi pealt jääd lõhkusin, tekkinud tal mõte juttu puhuma tulla.  "Kust sa seda ilma nii täpselt mäletad?" "No miks ma siis ei mäleta. See oli ju see päev, kui me sõitsime viiekesi Kohtla-Järvelt Tallinnasse mälumängu. "Üks viie vastu" - selline mäng oli. Võitsime kolme punktiga. Maie (Karlil oli perekonnanimi meeles, ütles mulle ka, aga ma unustasin selle hoobilt) oli enne meid alati võitnud, aga näed, meile kaotas ja rohkem ma teda seda mängu mängimas ei näinud. Vahepeal me olime isegi...

"Kas teil lühikesi ujumislesti on müügil, palun?" küsisin ma eile Sportlandi kaupluse noorukeselt meesmüüjalt. "Njeed kjäijvad kõrva, jah?" päris tema vastuseks. Mul läksid silmad suuremaks kui tõllarattad. Kuna sõna "ласта" ei tulnud paugupealt meelde, seletasin pikemalt, täiesti korralikus ja arusaadavas vene keeles: "Need on sellised susside moodi asjad, millel on varvastepoolses otsas pikemad ja laiemad osad. Tõmmatakse jalga, et kergem ujuda oleks. Mul on vaja lühikesi lesti, mitte pikki."  Neid viimaseid nägin ma stendil isegi. Müüja vahtis mind nagu ilmutust. Tundus, et ainus sõna, mida ta mu esitatud venekeelsest selgituskõnest varem kuulma oli juhtunud, oli "jalad." Või "sussid". Proovisin veelkord seletada, millist toodet ma silmas pean, aga vastuseks sain samasuguse, täiesti tühja pilgu. Võin kihla vedada, et kui ma oleksin suuski küsinud, oleks mult uuritud "njendega ljendad, jah?". Järeldused: ...

"Nii, sina oled varem ka suusatanud," sõnas mitmekordne Eesti meister ja omaaegne kiireim suusasprinter Pavo Raudsepp , kui ta minu tänast esimest vabastiili suusalõiku hindas. Edasi asi enam nii roosiline polnud. "Tõsta tõuke lõpul varvas üles, muidu sa ei saa jalga ette tuua. Suusaninad lohisevad sul täiega vastu maad! Ja kui sa jalga ette tuua ei saa, tammud kas paigal või sõidad tagurpidi." 80% inimestest sõitvat vabastiili paigal. Eks mina ka, kui mõtlesin, miks ma künkast üles ei libise, ometi tõukan kätega mis hirmus ja hing on tippu jõudes paelaga kaelas. "Jalg ette, jalg ette," togis ta suusakepiga mind tagant. Päriselt ka, nagu mingi kubjas. "Juudake, sa sõidad mäest üles kõhuli nagu Karel Tammjärv ! Eesti meistriks võib ju sedaviisi saada, olümpiavõtjaks küll mitte!" Pole plaaniski, kui aus olla. "Kepid on sul 10 cm lühikesed vabastiili jaoks ja randmeside liiga pikk. Tõukad valest kohast. Näita mulle maksimaalkiirusel paa...

Ema ikka vahel ütleb mulle, et mis sa õiendad kogu aeg, hoia oma arvamus endale. Aga mina ei saa. Ikka kipun välja ütlema. Sellise arvamusloo kirjutasin eile.

Mõnikord ma mõtlen, kas see, mis praegu juhtub, on päriselt. Ja enamasti ikka on. Või tegelikult alati. Nagu tänagi. Kella 18 paiku helistas üks sõber, merepäästja, ja küsis, kas ma küülikuliha tahan. Et ta koksas täna mõned maha. Hind oli hea ja ma vastasin, et miks mitte. Lubas koju ka tuua. Poole tunni pärast töristaski õuele. Žiguliga. Nagu uksest sisse astus, sain ma lõhnast aru, et kaine see mees küll pole. Aga ei osanud miskit halba aimata. Andis küüliku ja kauba peale kolm purki isetehtud sprotte mulle sülle ja istus laua taha. Nööpis õllepurgi lahti ja teatas, et raha ta kogu selle kraami eest ei taha. Kuigi enne olime hinnas kokku leppinud. Kauplesime natuke, aga tema sõna jäi peale. No pole viga, küll ma teinekord maksan, otsustasin ma endamisi. Tegin teed, rüüpasime, tema õlle vahele, mina puhtalt. Puhusime juttu maast ja ilmast. Ta on päris huvitav tüüp. Kunagine palgasõdur, snaiper. Jaa, jaa - päriselt! Sellest ka närvid täitsa läbi ja adrenaliin kogu aeg möllamas (...

Viimati olid mul murdmaasuusad all tõenäoliselt ülikooli ajal, kui hommikupimeduses Emajõe luhal kehalise kasvatuse hindeid sõita uhasime. Sestap oli tänavune parim jõulukingitus see, et sain suusatama minna. Pidin pikalt ootama, sest uue suusaga ei saanud hõredale lumele minna, oleks võinud põhjad ära kraapida. Aga ootus tasus enda igati ära. Viiel päeval - täpselt nii kauaks seda lume- ja suusarõõmu jätkus - käisin Kolgakülas liuglemas. Esimesel päeval sõitsin 5 km (aega polnud rohkemaks, oleks sõitnud küll ja veel), teisel 10, kolmandal 15, neljandal ja viiendal kummalgi 10 km. Kahel viimasel päeval kimasin metsa all otsmikulambiga, sest pärast tööpäeva lõppu on detsembris ju teatavasti kottpime. Kõige mõnusamad sõidud olid pühapäevane 15 km ja järgmisel päeval 11 külmakraadiga läbitud kümnekas. No oli see viimane vast libisemine - tõeline klassikailm!, nagu vanad suusahundid ütlevad. Vana-aasta viimasel päeval saabunud sulaga üritasin veel viimast suusaringi teha, aga paraku ...