Mõnikord ma mõtlen, kas see, mis praegu juhtub, on päriselt. Ja enamasti ikka on. Või tegelikult alati. Nagu tänagi.
Kella 18 paiku helistas üks sõber, merepäästja, ja küsis, kas ma küülikuliha tahan. Et ta koksas täna mõned maha. Hind oli hea ja ma vastasin, et miks mitte. Lubas koju ka tuua.
Poole tunni pärast töristaski õuele. Žiguliga. Nagu uksest sisse astus, sain ma lõhnast aru, et kaine see mees küll pole. Aga ei osanud miskit halba aimata. Andis küüliku ja kauba peale kolm purki isetehtud sprotte mulle sülle ja istus laua taha. Nööpis õllepurgi lahti ja teatas, et raha ta kogu selle kraami eest ei taha. Kuigi enne olime hinnas kokku leppinud. Kauplesime natuke, aga tema sõna jäi peale. No pole viga, küll ma teinekord maksan, otsustasin ma endamisi.
Tegin teed, rüüpasime, tema õlle vahele, mina puhtalt. Puhusime juttu maast ja ilmast. Ta on päris huvitav tüüp. Kunagine palgasõdur, snaiper. Jaa, jaa - päriselt! Sellest ka närvid täitsa läbi ja adrenaliin kogu aeg möllamas (sukeldumine, veesuusatamine, paadiga merel rallimine jne jne). Alkohol kõige selle taustaks mõistagi. Samas on ta väga musikaalne, mängib erinevaid instumente, tantsib oivaliselt, suhtleb vabalt, on arukas ja käeliselt väga osav - ametilt puusepp. Kodus, oma kätega ehitatud majas, paar rannaküla ida poole, on tal imetore naine ja kaks väga vahvat algkooliealist last. Sattusin neile just paar päeva tagasi üsna juhuslikult külla. Ühesõnaga - pealtnäha musterperekond. Sõjarditööst ei tea pereliikmed väidetavalt midagi.
Sellest jõhkrast ametist vabanes noormees aga "tänu" kriminaalkaristusele. Nimelt keeldus ta kusagil Bosnia või Kosovo pärapõrgus maha laskmast üht viieaastast poissi ja anti allumatuse tõttu tribunali alla. "Mis sa arvad, mis tema vanematest sai?" küsis ta mult ükskord ühel suvisel koosistumisel, ja pobises: "Ma olin ju snaiper ..." Nojah.
Pisut juttu aetud, palus ta mul muusika mängima panna. Arvutis on ainult Scorpions. Kui kümme lugu juba kolm korda järjest kõlanud olid, muutus asi üksluiseks. Otsisin välja plaadid - mõned mul siiski on. Selgus, et meile mõlemale meeldib kantri. Ja ta laulab tõesti hästi.
Kui kolmas õllepurk tühjaks hakkas saama, vaevasin ma juba täiesti tõsiselt oma pead, kuidas isetekkeline pidu viisakalt lõpetada.
"Nii, nüüd sa pead küll koju minema hakkama."
"Koju?! Ei, sinna ma küll ei lähe. Ma võin ju vannis magada."
"No vannis ei maga siin majas küll keegi!"
"Siis köögi põrandal."
"Ei. Koju lähed!"
"Aga sul on ju teine voodi ka."
"See on liiga lühike, su jalad jäävad üle ääre rippu. Tule nüüd, ma saadan su autoni!"
No saatsin. Astus täitsa sirgelt. Istus rooli taha, otsis tükk aega mööda taskuid võtmeid. Lõpuks leidis ja töristas minema. Mingi summutijama on tal sellel masinal. Või teevadki Žigulid sellist häält? Olen unustanud.
Ei möödunud kolme minutitki, kui ta mulle helistas.
"Kuule, ma olen ikka veel siin teie küla tee peal. Mul oli nii hea sinuga juttu rääkida. Nii rahulik ..." Kas ma võin tagasi tulla, jäi küsimata küsimus õhku rippuma.
"No tore. Aga sõida nüüd ilusasti koju."
"Arvad?"
"Jah, arvan. Ole tubli poiss!" Ja poiss on ta minuga võrreldes tõesti, sai suvel 35.
Nüüd istun juba tükk aega diivanil ja mõtlen, kas ma panin toime kuriteo. Et purjus inimest autoga sõitma sundisin. Samas, suvel sõitis ta kogu aeg sellises oleks poolsaarel ringi. Ja pool elu enne seda ka ilmselt. (No see ei ole nüüd küll mingi vabandus, hüüab mu süütunde-mina.) Ühel korral küll lõppes asi miskisuguse kõksuga nii, et autol oli ratas alt ära ja mootor peal viltu. Mitte Žigulil, aga Škodal, esindusautol.
Torm möllab väljas. Äkki ma peaksin siiski öise väljasõidu tegema ja kraavid üle kontrollima? Või oli see kõik vaid unenägu?
Täiendus järgmisel päeval: Eilne külaline helistas. Millalgi keskpäeva paiku. Rõõmsameelne nagu lõoke. Ja teatas, et sõidab tööle ning temaga on kõik korras.
Kella 18 paiku helistas üks sõber, merepäästja, ja küsis, kas ma küülikuliha tahan. Et ta koksas täna mõned maha. Hind oli hea ja ma vastasin, et miks mitte. Lubas koju ka tuua.
Poole tunni pärast töristaski õuele. Žiguliga. Nagu uksest sisse astus, sain ma lõhnast aru, et kaine see mees küll pole. Aga ei osanud miskit halba aimata. Andis küüliku ja kauba peale kolm purki isetehtud sprotte mulle sülle ja istus laua taha. Nööpis õllepurgi lahti ja teatas, et raha ta kogu selle kraami eest ei taha. Kuigi enne olime hinnas kokku leppinud. Kauplesime natuke, aga tema sõna jäi peale. No pole viga, küll ma teinekord maksan, otsustasin ma endamisi.
Tegin teed, rüüpasime, tema õlle vahele, mina puhtalt. Puhusime juttu maast ja ilmast. Ta on päris huvitav tüüp. Kunagine palgasõdur, snaiper. Jaa, jaa - päriselt! Sellest ka närvid täitsa läbi ja adrenaliin kogu aeg möllamas (sukeldumine, veesuusatamine, paadiga merel rallimine jne jne). Alkohol kõige selle taustaks mõistagi. Samas on ta väga musikaalne, mängib erinevaid instumente, tantsib oivaliselt, suhtleb vabalt, on arukas ja käeliselt väga osav - ametilt puusepp. Kodus, oma kätega ehitatud majas, paar rannaküla ida poole, on tal imetore naine ja kaks väga vahvat algkooliealist last. Sattusin neile just paar päeva tagasi üsna juhuslikult külla. Ühesõnaga - pealtnäha musterperekond. Sõjarditööst ei tea pereliikmed väidetavalt midagi.
Sellest jõhkrast ametist vabanes noormees aga "tänu" kriminaalkaristusele. Nimelt keeldus ta kusagil Bosnia või Kosovo pärapõrgus maha laskmast üht viieaastast poissi ja anti allumatuse tõttu tribunali alla. "Mis sa arvad, mis tema vanematest sai?" küsis ta mult ükskord ühel suvisel koosistumisel, ja pobises: "Ma olin ju snaiper ..." Nojah.
Pisut juttu aetud, palus ta mul muusika mängima panna. Arvutis on ainult Scorpions. Kui kümme lugu juba kolm korda järjest kõlanud olid, muutus asi üksluiseks. Otsisin välja plaadid - mõned mul siiski on. Selgus, et meile mõlemale meeldib kantri. Ja ta laulab tõesti hästi.
Kui kolmas õllepurk tühjaks hakkas saama, vaevasin ma juba täiesti tõsiselt oma pead, kuidas isetekkeline pidu viisakalt lõpetada.
"Nii, nüüd sa pead küll koju minema hakkama."
"Koju?! Ei, sinna ma küll ei lähe. Ma võin ju vannis magada."
"No vannis ei maga siin majas küll keegi!"
"Siis köögi põrandal."
"Ei. Koju lähed!"
"Aga sul on ju teine voodi ka."
"See on liiga lühike, su jalad jäävad üle ääre rippu. Tule nüüd, ma saadan su autoni!"
No saatsin. Astus täitsa sirgelt. Istus rooli taha, otsis tükk aega mööda taskuid võtmeid. Lõpuks leidis ja töristas minema. Mingi summutijama on tal sellel masinal. Või teevadki Žigulid sellist häält? Olen unustanud.
Ei möödunud kolme minutitki, kui ta mulle helistas.
"Kuule, ma olen ikka veel siin teie küla tee peal. Mul oli nii hea sinuga juttu rääkida. Nii rahulik ..." Kas ma võin tagasi tulla, jäi küsimata küsimus õhku rippuma.
"No tore. Aga sõida nüüd ilusasti koju."
"Arvad?"
"Jah, arvan. Ole tubli poiss!" Ja poiss on ta minuga võrreldes tõesti, sai suvel 35.
Nüüd istun juba tükk aega diivanil ja mõtlen, kas ma panin toime kuriteo. Et purjus inimest autoga sõitma sundisin. Samas, suvel sõitis ta kogu aeg sellises oleks poolsaarel ringi. Ja pool elu enne seda ka ilmselt. (No see ei ole nüüd küll mingi vabandus, hüüab mu süütunde-mina.) Ühel korral küll lõppes asi miskisuguse kõksuga nii, et autol oli ratas alt ära ja mootor peal viltu. Mitte Žigulil, aga Škodal, esindusautol.
Torm möllab väljas. Äkki ma peaksin siiski öise väljasõidu tegema ja kraavid üle kontrollima? Või oli see kõik vaid unenägu?
***
Täiendus järgmisel päeval: Eilne külaline helistas. Millalgi keskpäeva paiku. Rõõmsameelne nagu lõoke. Ja teatas, et sõidab tööle ning temaga on kõik korras.