Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Helistasin autoteenindusse, rääkisin pika jutu. "Tulge siia, me defekteerime teie auto," öeldi mulle. "Misasja? Lõhute päris ära või?" pidin ma peaaegu karjatama. Aga ei, peenemas autopedede keelepruugis tähendab see, et 'otsime vea üles'. EKI keelenõuanne küll soovitab seesugust tuletist vältida (moodustuskäigu põhjal võib see tähendada 'defektseks tegema', aga seda kasutatakse sageli hoopis tähendustes 'defekte kindlaks määrama' ja 'defekte kõrvaldama') ning väljenduda pikemalt ja selgemini, aga noh, kelle asi see on, kas klient talle öeldust aru ka saab või mitte :)

Vestlesin täna 8aastase vennapojaga Facebookis. Ta teatas, et sai koolis eesti keele etteütluse nelja. Ja kirjutas meie vestluse lõpuks: ea taega. No head aega jah :) TÄIENDUS täditütrelt, kes minust mõned aastad vanem: "Ma olin päris suur laps, aga teadsin kogu aeg, et on Juurika Kaarin, mitte Juri Gagarin. No mis teadis maalaps mingist Jurist või mingist Gagarinist, Kaarin ja Juurikas olid ikka tuttavad sõnad." JA VEEL ÜKS TÄIENDUS, tundmatult autorilt Facebookis: Elu on mõnikord nii lõbus, et ... kuupaistes on naat :) :) :)

Laupäeval käisin oma ainsa tädi 80. sünnipäeval. Lapsed ja lapselapsed kinkisid talle ilusa fotoraamatu tema enda piltidega. Kõvade kaantega ja muidu ka väga kena. Ja mitte ainult raamat, vaid ka tädi ise neil piltidel. Üks pilt kõige selle ilu keskel aga üllatas mind täiega. Muidugi ma teadsin varemgi selle olemasolust, aga polnud kunagi ilmselt väga hoolega vaadanud. Tehtud aastal 1967, minu esimeses lapsepõlvekodus Kosel, veski (või Veski?) õues. Suur ja võimas maakividest vesiveski jõe ääres oli ja on praegugi selle paiga peategelane, sealt ka nimi. Meil oli ühes sealses hoovimajas pisike pliidiga kööktuba. Fotol olen mina paarikuusena vanaema süles. Aga üllatus seisab vanaema selja taga - minu ema. Vaatasin pilti ja ehmatasin - issand, mina! Ei, hoopis ema, kes on kangesti minu nägu! Olen ikka alati arvanud, et mu näos on rohkem isalt pärit jooni, aga sellel pildil tundsin ma hoopis emas iseenda ära :) Kui vaadata kolme täiskasvanud naist - vasakul tädi Vaike, istum...

Hommik on õhtust targem, räägib vanarahvas. Ja nii ongi. Sageli. Eile õhtul, kui hobused talli tõin, hakkasid nad usinalt mugima. Nagu alati. Pafosel olid krõbuskid juba peaaegu söödud, kui järsku köhima ja tatistama hakkas. Paks ja vahutav tatt lausa voolas ninast välja. Arvasin esimese hooga, et tõmbas endale miskit hingamisteedesse. Tativool tundus teda küll häirivat, kuid kriitiliseks asi ei läinud. Toimetasin talli juures ja jälgisin. Tunni pärast loobus ta ringitammumisest ja jäi paigale, tativool vähenes ka. Veel tunni möödudes söandasin tuppa minna ja hobused omapäi talli jätta. Toas meenus, et aastaid tagasi, kui Pafos veel linnatallis elas, olin tunnistajaks samasugusele olukorrale  - söömise ajal tekkis tal äkki köha ja tohutu rögavool. Siis pandi diagnoosiks söögitoru spasm. Seda, kas ta toona ka mingit ravi sai, ma kahjuks ei mäleta. Eilne terviserike, mis iganes see siis ka polnud, oli hommikuks õnneks möödas. Praegu on Pafos õues, sööb ja joob ega näe vaevatud ...

Eile oli nii ilus ilm, et ei mallanud pühapäeva pidada. Toimetasin õues, Oodu ja Vaska varjudena sabas. Oodu, tema on alati minuga, aga et ka Vaska end seltsiks seadis ja koos meiega tööd tehes mööda aeda ringi kolistas, oli pisuke üllatus. Ta pole toaski väga seltskondlik, sülle ei poe kunagi. Kuigi jah, sabas kõnnib mul küll - kui mina olen ülemisel korrusel, siis tema ka, kui mina all, sätib temagi end seal sisse. Õues ajab ta tavaliselt siiski oma kassiasju ja mina neist suurt ei tea. Ju ta siis eile seltskonna järele vajadust tundis, mis muud. Mis me siis ära tegime kolmekesi? Oodu tassis oksaraage ja pulki ning mangus, et ma talle neid viskaksin. Õhtuks oli teine päris kutu. Vaska vaatas, et asjad tõrgeta sujuks. Mina kärpisin roosipeenra kohal kõrguva toominga oksi, et päike paremini lilledeni jõuaks; lappisin nendesamade äralõigatud okstega talvega kokkuvajunud oksaaeda; saagisin maha kaks kadakat - ühe lükkas torm talvel vildakile ja teine oli kuivanud - ning kärpisin kad...

Pafos oli tänavusel pikal talvel kuidagi tujutu ja närb, isu polnud ja ribid kippusid algul katsuda ja viimastel nädalatel ka näha olema. Kahtlustasin, et hambad vajavad viilimist. Ja nii oligi, tegi loomaarst täna kindlaks ning lihvis peale pisukest narkoosisüsti teravad hambaservad maha. Tööriist selle protseduuri tegemiseks nägi välja üsna hirmuäratav: 5 cm läbimõõduga teemantitega (jaa-jaa!) lihvimisketast umbes 70 cm pika metallist lapiku varre otsas vedas ringi elektritrell. Kui viimane ka juurde arvestada, oli riist kindlalt meetripikkune. Ja selle pika ja imekalli asjandusega (ostetud kroonide ajal, maksis rohkem kui mõne mehe auto - 42 000!) tohter siis Pafose suus toimetas. Hobune oli küll pindmises narkooosis, aga üritas ikka "köit vedada". Pähe panime talle spetsiaalsed väga tugevast nahast ja metallist võruga päitsed. Võru küljes oleva aasa külge kinnitasime jalutusnööri, mille vedasime läbi lakke keeratud konksust, vaba ots jäi minu kätte. Pafos üritas mind...

Alates 25. aprillist tasub Maalehte osta, sest lehesabas hakkab ilmuma järjejutt. Ise kirjutasin. Ausõna. Ja päises oleva pildi tegin ka. Kunagi ammu, aastaid tagasi. Aga ilus ikka. Eks seal on teisi jutte ka, mis lugeda sünnivad. Ja ilusaid pilte. Ja kabedat kujundustööd. Mitukümmend inimest rabab iga päev, nii et veri ninast väljas, lehelugejate rõõmuks.

Auto pidi päevakese töökojas viibima, terviseparanduslikel töödel. Eile läksin talle järele. Koolibussiga Jumindalt Loksale, seal tunnike ootamist ja siis teise bussiga Kolga kaudu Kuusallu. Tavaliselt ma sõidan Jumindalt Kuusalusse umbes poole tunniga, nüüd kulus kaks ja pool. Aga odavam kui autoga oli see ringiseiklemine küll: 2 x 80 senti. A: Lühike teekond B: Pikk teekond

Üht natuke erilist ja pisut vastuolulist raamatut lugesin:  "Kuidas rännata ilma hirmuta", autoriks Tom Valsberg. Raamatuni jõudsin, koperdades netiavarustes juhuslikult otsa Valsbergi tekstile, mis rääkis sellest miks töötu hindu elab muretumalt kui töötav eestlane . Sama juhuslikult sain selle raamatu samal päeval ka raamatukogust. Sel ajal kui ma lugemissaalis aega parajaks tegin, tuli inimene, kelle jaoks see raamat teisest raamatukogust tellitud oli, ja ütles, et ei soovi. Kuna mina olin seda ennist just küsinud, antigi teos mulle. Natuke eriliseks teevad selle raamatu võrreldes teistega CD-plaat Valsbergi ja tema sõprade kirjutet-esitet muusikaga (Indigolapsed - selle bändi nime olin ma varem kuulnud) ning teksti illustreerivad karikatuurid. Muusikat ma ei kuulanud, kaldun arvama, et eelistan teistsugust.

Täna õhtul käisin mälumängus. Enne kodust lahkumist keerasin lukku talli uksed ja vajutasin tabasse kuuri oma. Nii nagu alati. Mängisime hästi, kuigi täna jäi üsna mitu õiget vastust lauda - arutasime, aga kirja panime vale. Kogu sarja (algas novembris, igas kuus kuni siiani üks mäng) kokkuvõttes saime 38 võistkonna hulgas 13. koha. Pole paha, eks ju :) Koju tulles tõdesin mõningase üllatusega, et olin toaukse lahti jätnud. Ja mitte pelgalt lukust lahti, vaid avali, lausa kutsuvalt ristseliti. Sisemine uks oli õnneks kinni. Aga mitte lukus, lihtsalt kinni tõmmatud. Kassid ja kogu muu hirmväärtuslik vara oli aga vaatamata "hajameelsuse tipule" toas alles, koer kuudis ka. Pole vist mõtet seda vahejuhtumit oma meeskonnakaaslastele mainida, peavad äkki peast nõrdaks ega võtagi mind enam mansasse.

Kirjastuse Pilgrim kodulehel olevaid soodushinnaga raamatuid uurides jäi silma "Vaimsuse põhitõed". Minu tehtud kaanepilt :) Kunagi aastaid tagasi. Teiseltki Pilgrimi raamatu kaanelt - " Uus maailm" - vaatab vastu minu jäädvustatud hetk. Uskumatu, et minu, täiesti tavalise ja silmapaistmatu külamuti tehtud foto kaunistab kaanena maailmakuulsa Eckhart Tolle teost. Lahedalt harmoneeruvad värvid, eks? :) Ometi on fotod tehtud täiesti erinevates kohades ja erineval ajal: kastanileht ühel imekaunil vananaistesuve päeval Kadriorus ja kosk varakevadisel ajal Kosel. Veider on see, et kumbagi neist raamatutest ma lugenud ei ole. Ja kui ma õigesti mäletan, siis ühte neist (kumba?) mul oma raamaturiiulis polegi. Kinkisin kellelegi, see on meeles.

Üsna sageli loen ma raamatuid, mida sõbrad soovitavad. Ja pole mitte kunagi pidanud pettuma. Nii ka seekord. Ei mäleta, et oleksin varem lugenud midagi niisugust, kus autor erinevate, algul kaugena näivate tegelaste lood sel moel ühte põimib, et neid enam kohe üldse lahutada ei saa. Maailm on väike, ütleme me selle nähtuse kohta päriselus. "Tuule vari" on omapärane, mitmekihiline ja maitsev, justkui Napoleoni kook :) Hispaania, Barcelona, Juliani, Danieli, Fermini ja raamatute lugu. Esimese hooga mõtlesin, et vürtsiks (või kreemiks?) on autor lisanud pisut ulmelisust, kuid loo edenedes sain aru, et pole selles mingit ulmet. Kõik puha reaalne värk :) Näota ja tulekahjulõhnalisest mehest koorub välja Julian, tegelane, kellest sündmustekeeris alguse saab. Väga hästi kirja pandud ning tõlgitud on see lugu. Detailirikas tekst ei koorma, pigem aitab elavad kujutluspildid silme ette manada. Ja huumor! Mitu-mitu korda märkasin oma suunurki kerkimas, kui Fermini taas mõne äärm...

Olete te kunagi proovinud napis ööpesus lumehange hüpata? Kottpimedas kusjuures. Mina täna katsetasin. Kargasin küll kibekiiresti tuppa tagasi, aga noh, kole oli ikka. Olin just jõudnud pidžaama selga panna, kui kuulsin õuest kakluselärmi - Oodu ja kährik. Ja hääled liikusid metsa poole. Kurat küll! Hakkasin ennast kibekiiresti riidesse tagasi ajama. Isegi nööridega saapad panin jalga, et saaks pimedas metsas joosta. Mingi kähriku pärast polnud mul küll mingit kavatsust kummikutega libisema ja oma jalaluid murdma hakata. Saan siis suure sabinaga riidesse, lambi pähe ja õue. Õues täielik vaikus. Hüüan, vilistan, ei miskit. Kuhu poole ma jooksen? Kus koer on? Ei osanud muud teha kui ootamistaktikat rakendada. Mis vähe aja pärast ka vilja kandis. Metsa alt lumehangedest kostus samme ja lõõtsutav peni saabus õuele. Hea, et seekord nii läks, et ma käsitsi kaklust lahutama ei pidanud nagu viimati sügisel . Kuna ma tänast külalist ei näinud, siis tema kärnasuse või mittekärnasuse kohta ...

Lõhun mina täna puid. Ilusasti plaksudes lähevad masina vahel katki. Äkitselt heliseb jope taskus telefon. Helistab naabrimees. - Tere, kaunis naabrineiu! Poolpurjes, kaine peaga ta mind sedasi ei tervita. Millal su vend sulle jälle külla tuleb? - No ma ei tea. Mis siis? On sul mingi mure või? - Ei noh, ma siit rõdult vaatan ( keeran ennast ringi ja naabrimees ongi seal, kus ütleb end olevat - rõdul) , et sa teed selle puude lõhkumisega endale liiga. Mul on nüüd lõhkumismasin jälle töökorras, laenaks sulle hea meelega. - Aga ma ju lõhungi masinaga?! Ta peab ikka täispurjes olema, kui 30 meetri kauguselt masina ja kirve segamini ajab. - Ah soo! Näed, ma ei näinud, kuulsin ainult plakse ... Aga ma muretsen su pärast. Nii kõhn oled, et varsti pole nähagi. Ma ikka hommikuti vaatan, kui sa sõnnikukäruga põllule lähed. Kohe hale, kui ilus naine sedaviisi kokku kuivab. Ma pistan vahele, et lähen ju aina ilusamaks, enne oli natuke liiga palju kilosid kanda. Tema aga jääb selle juurde, ...

Sõbrannal on rohelised näpud. Kõik tomatiseemned, mis mulda pistis, tärkasid. Jagas mullegi taimi. Nüüd ootavad need toas pikisilmi kevadet. Et varred ootamisest väga pikaks ei veniks, konstrueerisin taimedele lauakesed, kust paremini välja ulatub nägema.