Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Tänavu tutvustab Maaleht lugejatele oma töötajaid läbi oskuste, mida nood lisaks ajakirjanikutööle veel teha mõistavad. Päris huvitav kollaaž on kokku saanud: igasuguste vidinate parandaja, inimeste jälgija, maadeavastaja, helilooja, metsamees (naine tegelikult), pagar, remondiluksepp (ka naine), õmbleja, päris elu äratundja, kokk, turismitalu pidaja, lätofiil, kartulikasvataja, aednik, sugupuu-uurija, investeerimisguru, karjakontrolli assistent, kuninglik baleriin (mees, kaunis kõhukas), meistrikoja pidaja, veel üks kokk, näitleja ning loomulikult merepäästja.

Foto on tehtud üle-eelmisel nädalal, nüüdseks on lund pisut enam.  "Miks sa Fischeritega sõidad?" küsisi mult möödnud pühapäeval üks 7-8aastane pisike suusataja, kellega koos 210meetrisel ringil kilomeetreid mõõtsime. "Aga miks sina Salomonidega sõidad?" pärisin vastu. "Ma ei taha Fischereid rikkuda." Ahaa, noormees peab just neid kõige paremateks suuskadeks, sain ma lõpuks ta küsimuse mõttest aru. "Mul on kodus Madshusid ka. Võistlussuusad." Kutt vaatas mind esimese hooga veidi umbusklikult - mis suusad need veel on -, aga siis noogutas asjalikult. Ühesõnaga - Põhja-Eesti esimene, pikim, parim ja senimaani tõenäoliselt ka ainus suusarada on avatud juba neli nädalat, novembri keskpaigast alates. Kolgakülas. Jalgpalliplatsil, seal kus alati. Ja rahvas käib hoogsalt sõitmas. Mina ka. Nädalavahetusel suusatasin laupäeval 20 ja pühapäeval 30 kilomeetrit. Mäestikulaager on mulle tiivad andnud, tõesõna. Väga kerge on sõita. Ja treene...

Vasakpoolse mäeaheliku taga on juba teine riik - Šveits. Tänavu märtsis Švetsis St Moritzis Engadini maratoni sõites tekkis tahtmine tagasi tulla. Ja tulingi. Küll mitte Šveitsi, vaid teisele poole mäehelikku, Itaaliasse Livignosse. Suusatama. Sõbrad olid juba kaks aastat käinud ja kui mul tekkis võimalus tulla, siis loomulikult ei saanud ma seda kasutamata jätta. Kaheksa päeva suusatasime, kaks korda päevas, superheadel radadel, enamasti päikesepaistes. Mõni päev oli päris külm ka, eriti viimane reede. Läksin uisusuuskadega ja kahekihilises riietuses, tulin aga pärast 12kilomeetrist tiiru tuppa tagasi, panin ühe kihi riideid juurde ja vahetasin suusad klassika omade vastu. Järgmisel päeval toimuva La Sgambeda maratoni tarvis olid öösel sisse aetud ülihead klassikajäljed, tõenäoliselt parimad, mida elus kogenud olen. Sõitsin üle 31 km. Ja kokku kogu nädala jooksul 166,3 km. Livigno asub kahe mäeaheliku vahel Euroopa kõrgeimal platool, maailmas on vaid üks sellest paigast kõ...