Vasakpoolse mäeaheliku taga on juba teine riik - Šveits.

Tänavu märtsis Švetsis St Moritzis Engadini maratoni sõites tekkis tahtmine tagasi tulla. Ja tulingi. Küll mitte Šveitsi, vaid teisele poole mäehelikku, Itaaliasse Livignosse. Suusatama. Sõbrad olid juba kaks aastat käinud ja kui mul tekkis võimalus tulla, siis loomulikult ei saanud ma seda kasutamata jätta.

Kaheksa päeva suusatasime, kaks korda päevas, superheadel radadel, enamasti päikesepaistes. Mõni päev oli päris külm ka, eriti viimane reede. Läksin uisusuuskadega ja kahekihilises riietuses, tulin aga pärast 12kilomeetrist tiiru tuppa tagasi, panin ühe kihi riideid juurde ja vahetasin suusad klassika omade vastu. Järgmisel päeval toimuva La Sgambeda maratoni tarvis olid öösel sisse aetud ülihead klassikajäljed, tõenäoliselt parimad, mida elus kogenud olen. Sõitsin üle 31 km. Ja kokku kogu nädala jooksul 166,3 km.

Livigno asub kahe mäeaheliku vahel Euroopa kõrgeimal platool, maailmas on vaid üks sellest paigast kõrgem platoo - Mehhikos. Teel Livignosse sõitsime läbi ka Euroopa kõrgeimast külast (2069 m) Trepallest. Imekaunis Alpimaaastik.

Kuni viiekümnendateni veetsid livignolased viis kuud aastast isolatsioonis. Teed, mis neid talvel muu maailmaga ühendanud oleks, polnud, ja talvist teehooldustehnikat ka mitte. Olid ainult suvel sõidetavad-hooldatavad teed. Veel praegugi on talvel avatud vaid üks mägitee, mis on laviinikindlaks muudetud ja mida hooldemasinatega lahti hoitakse.

Ainus talvetee kulgeb sellel nõlval, seal kusagil majade taga.

Lumesajuga on kohustuslik autodele ketid rehvidele panna, kuid kohalikud ei tee seda kunagi. “Milleks?” imestas üks, kellelt küsisime. Saavad ilma ka kenasti sõidetud, mägede poegade-tütarde värk.

Viiekümnendatel elas Livignos 1000 inimest ja 5000 veist, nüüd on suhe muutunud: 7000 inimest ja 1000 veist. Kohtasime ka kanu ja hobuseid. Lehmi ei näinud, ju nad olid laudas, aga mõnus lehmalõhn lehvis kohati nii suusarajal kui küla vahel. Piirkonna uhkuseks ja delikatessiks on lehmapiimast valmistatud juust.

Viimastel aastatel on elanikonna hulka lisandunud sõjapõgenikud. Ühe jutuka kohaliku sõnul, kes enam kui meelsasti oma koduküla elu tutvustas (juttu jätkub itaallastel tõesti kohe kauemaks), elavat neid Livignos viis. Tööl käia ei saa, seadus ei luba. Abistavad kirikus preestrit ja hoiavad endal Itaalia riigikassast makstava abirahaga (34 eurot päevas) hinge sees.

Piirkond on eriline veel selle poolest, et tegemist on Itaalia ainsa (käibe)maksuvaba regiooniga, omamoodi kompensatsioonina kohalikele selle aja eest, mil talveteed polnud. Muust Itaaliast 20 protsenti odavamad on näiteks autod, tubakatooted, alkohol (liitrine kvaliteetviin alla 6 euro), kütus (diisel 0,87 senti liiter). Toit on aga “mäealusega” võrreldes kohati mitu korda kallim, eriti puu- ja juurviljad. Banaanid maksid 2.30, õunad 5.40, pirnid 7 eurot kilo. Sest kohapeal ei kasva mitte midagi peale suhkrupeedi. Ka kartul mitte, muust meile nii tavalisest või ka heast-paremast rääkimata.

Suusastaadion.

Lehmad siiski nälga kannatama ei pea, rohi tundus ikka kasvavat - väikeste lautade juures oli näha nii heina- kui silopalle. Vähetõenäoline, et need üle mägede kusagilt klimaatilselt soodsamast piirkonnast kohale veetakse.

Inimesed on Livignos lahked ja abivalmis. Kogesime seda ärasõidupäeval, kui rendiautode paakides olnud suvine diiselkütus (tangitud Milanos eelmiste kasutajate poolt, nagu reeglid nõuavad) külmast kangeks muutus ja autod välja surid. Pisut asjaajamist ja meid toimetati kenasti õigeks ajaks lennujaama.

Tore nädal oli. Loodan seda järgmise talve hakul korrata.