Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Eile toimetasin lugemiskõlbulikuks Eesti esitähetarga lugu sellest, kuidas ta Venemaa selgeltnägijate tuleproovi finaalis Eesti nõianeiust ja tema üleloomulikest võimetest vaimustusse sattus. Nõudsin tegevtoimetajalt töö eest piima ja prisket honorari. Mõlemat ja rohkem. Sest noh ... töö oli raske, kulutas palju aega ja halle ajurakke. Hiljem, kui asi juba tehtud ja ajaleheküljele laotatud oli, saabus tähetark ja kinkis kuldraha. "Head rahaõnne uuel aastal!" soovis ta mulle, tulukesed (tähekesed?) silmis säramas. Jääb loota, et seda ka tuleb. Kolm loteriipiletit on soetatud ja praod, kuhu kõlisevad kullahunnikud toppida-kulutada, ammu välja vaadatud.

Tormine meri, majakas ja täiskuu. Istusin tükk aega kõrkjavalli taga tuulevarjus ja vaatasin, kuidas vahused lained, üks valjema mürinaga kui teine, mu suvisest istumiskivist üle murdsid.

Süütasime külarahvaga jõululaupäeval Juminda vanal rannakalmistul poolsada küünalt. Kõigi nende mälestuseks, kes 300 aasta vältel (kuni aastani 1867) meie külas viimse puhkepaiga leidsid.

Käisin täna rullidega sõitmas. Maardus. Kuusalu kergliiklustee on vallavalitsus suures libeduse hirmus (millalgi enne kevadet peab see ju saabuma, hea on ikka varakult valmis olla!) graniitsõelet täis külvanud. Puhastasid mu õiendamise peale küll, aga viletsalt. Igavesti ebamugav sõita. Ja eks lõhub rulle ka. Sellepärast otsustasingi täna Maardusse minna. Sõidan mina rahulikult. Äkitselt märkan, et üks lühemat kasvu vanem meesterahvas tuhiseb läbi teekraavi, ilmselge kavatsusega mulle ette karata. Ja kargabki. "Kas te elate Maardus?" "Eeei ...," pobisen ma vastuseks. On see tee siis vaid Maardu inimestele käimiseks-sõitmiseks või? "Aga peaksite kolima. Vaadake meil on siin väga head sportimisvõimalused!" Järgneb mitu minutit venekeelset juttu, kus ja mis praegu olemas ja kus ja mis kõik tulevikus plaanis on. Tegemist on kohaliku spordiaktivistiga, hakkan ma pikapeale aru saama. "Teate, ma rullitasin ka. Klassikarullid on mul. Aga rullikud lä...

Mina ja Maaleht. Detsember 2015. Foto: Sven Arbet

Jõulud lähenevad, pinge ja kiirus kasvavad. Tänane jõuluetüüd, millest sain osa kolleegi Facebooki lehekülje vahendusel. "Kuhu me selle päkapiku saadame?" küsib keegi kõva häälega üle toimetuseruumi. "Persse!" vastab teine kusagilt kapitagusest nurgast. Kuid ega siis tänavune jõuluaeg erand pole. Eile avastas üks kaastöötaja, kes tahtis aasta tagasi intervjueeritud inimesele lugupidamist avaldada ja talle jõulukaardi saata, et oli loos kodanikku, kelle perekonnanimi on Mäe, nimetanud Otsaks. Läbi terve pika persooniloo. Saatnud talle toona ka ajalehe ning imestanud veel, miks inimene üldse välja ei tee, et temast lugu ilmus või midagi. Eile siis selgus tõde - ju ta ei saanud aru, et jutt oli temast. "Niisugused need ajakirjanikud on," tõdes ennast peaaegu haigeks ehmatanud kolleeg kurvalt. "Istuvad su juures mitu tundi, teevad näo, et kuulavad ja saavad aru, ja siis kirjutavad vale nime lehte." Mina seevastu naersin nii, et pisarad voo...

Tänavuse talve esimene kümnekilomeetrine suusatiir tehtud. Õigemini küll nelikümmend 250meetrist tiiru :) Kahju, aga õhtuks on kohaliku "suusatunneli" rada omadega õhtul - kraadiklaas näitab +6.

Areng basseinis on silmnähtav. Täna, kaks nädalat pärast eelmist võistlust, ujusin Loksal (kus, muide, on palju kenam ja puhtam ujula) 50 m vabalt 0,76 sekundit ja sama pika distantsi selili 4,23 sekundit kiiremini kui Kuusalus. Jesssss! Ja homme varavalges lähen Kolgakülla suusatama. Palliplatsil olevat juba pühapäevast 20meetrine uisurada sees. Täna sadas pisut-pisut lund juurde. Kuigi temperatuur on +1 ja rada olevat pehmeks muutuma hakanud, loodan siiski, et lumi peab hommikuni vastu ning saan enne tööpäeva algust esimesed tänavused suusatiirud ära teha.

Tänavu võtsin taas osa valla meistrivõistlustest ujumises. Läks nagu läks - rinnuli distantsil sooritasin vettehüppe pisut valesti ja prillid sattusid suhu (tulemus sellest hoolimata 2 sekundit mullusest kiirem); selili startides jäin magama - teised olid juba enam-vähem pooles basseinis, kui ma alles mõtlesin, kas hakata minema või mitte (isegi selle pika mõttetöö tulemusena suutsin 2 sekundit möödunudaastast aega kärpida).  Vabalt aga panin täitsa vabalt. Selles mõttes, et polnud õhupuudust ega muid hädasid, mis mind varem vaevasid. Tulemus oli küll pisuke pettumus, vaid 1,2 sekundi võrra mullusest kiirem. Lootsin paremat. Parandamise võimalus tuleb paari nädala pärast, kui Loksal ujumisvõistlused toimuvad. Ju ma ikka lähen ja sulistan. Kadi võttis kõik kullad, mulle jäid üks pronks (see uinumine stardis, mingi paari sajandikuga) ja kaks hõbedat. Kolm võistlejat oligi. Üks kunagine kõva ujuja, kes eelmisel aastal minu vanuseklassis startis, tänavu puudus. Pärast võistlus te...

Jõuan hommikul kell 7 toimetusse. Koban kottpimedas ruumis lülitit, süütan laetuled särama ja suundun riidenagi poole. Ups, nagi polegi! Uurin ja otsin - no pole. Panen mantli kappi. Tagasiteel kapi juurest laua juurde märkan, et nagi on liikunud akna alla, töölaudade vahele. Jätan ta sinna, sest mine tea, äkki on kolleegidele riidenagi all istumine meeldima hakanud. Imelik raamat ka ühel laual ja puha. Laua juurde jõudes märkan, et mul on uus tool. Näedsa, soove loetakse lausa silmist! Hiljuti küsiti uute toolide vajaduse kohta, aga ma arvasin, et kindlasti on mõnel veel hullem kui mul ega teinud kisa. Kell 8 saabub kolleeg nr 1. Leiab laualt tükikese vaimset kirjandust, sellesama imeliku, mida mina ennist märkasin (Viktor Merge, "Eluenergia"). Arvab, et koristaja on lugedes hoogu sattunud ja unustanud raamatu riiulisse tagasi panna. Kell 9 saabub kolleeeg nr 2 ja avastab, et keegi on tema arvutis klappidega muusikat kuulanud. Kell 10 saabub kolleeg nr 3 ja teatab, e...

Olen oma uuest sportlikust hobist - rullsuusatamisest - väga haaratud. Nii põnev, äge ja lennukas. Tänagi hommikul tõmbasin isadepäeva puhul sini-must-valge kiiresti vardasse ja kimasin autoga Kuusalu poole, kergliiklusteele rullitama. Poolel maal helistab naabripoiss Ago. "Kuule, ma pean sulle märkuse tegema." "Mille eest?" kerkivad mu kulmud juuksepiirini. Oma arvates olen igati sündsalt ja viisakalt käitunud. "Teed siin Barcelonat meil külas." "???" Kulmud ei taha kuidagi õigele kohale tagasi laskuda. "No vaata aknast välja! Sul on lipp taguripidi vardasse tõmmatud!" Kes ei mäleta, see vaatab SIIT . Õnneks on Ago nii hea naaber, et kuuldes, et mind pole kodus, läks ja paigutas ise lipu sinise triibu taeva poole.

No tõesti, vahel tundub, et elu juhivad mingid seletamatud taevased jõud. Või et keegi loeb meie mõtteid. Tõlgin mina Maalehe veebi kassi(söömise) uudist ja e-postkasti potsatab samal ajal üks tellitud uudiskiri, mille päevasõnum on selline: "Kassid on enesekriitikas tugevad, nad ei lasku selleni iialgi." Tõnu Õnnepalu, "Mandala"." Tsitaat ühest minu lemmikraamatust.

Täiesti uskumatu, mida üks etendus võib teha. Justkui nuiaga pähe lüüa. Sõnatuks võtta. Lummata. Urmas Sisask, multimeediaetendus "Universumi armastus". „Universumi armastus“ on Urmas Sisaski muusikal põhinev multimeediaetendus, kus lavastusliku terviku moodustavad kaasaegne koorimuusika ja erinevate solistide etteasted, video ning kohapeal loodav liivamaal.   Reeda Tootsi käe all sündinud lavastus on üles ehitatud peamiselt helilooja uuemale loomingule, esmaettekandele tuleb spetsiaalselt selleks sündmuseks kirjutatud uudisteos „Ad Creatorem Universi II“.  Vaatajate pilgu all sünnib igal etendusel õhkkonnast inspireeritult Eesti esimese liivamaalija Madli Luugi ainukordne jutustus. Lavastusele lisab vürtsi helilooja lemmikute, hiina harjaskoera Klara (helilooja-pianist) ja chihuahua Tibi (pianist) etteaste. Muusikaline juht Veronika Portsmuth Lavastaja Reeda Toots Videokunstnik Piibe Piirma Stsenograaf Gerli Mägi Liivamaalija Madli Luuk Valguskunstnik Pr...

"Ma kuulsin mürinat ja tulin vaatama, et kas sa tõesti oledki muruniitjaga pügama hakanud seda lahmakat. Aga kui ma su punast tutimütsi ülehelikiirusel aia tagant mööda kihutamas nägin, siis sain aru, et muruniiduk see küll pole, millega sa läristad," rääkis naabrimees, kui tee ääres tema aiatagust niites korraks peatusin. Tõmbas suitsu ja mugistas naerda. Minu üle. Olin jah sunnitud, tänavu viimast korda loodetavasti, muru niitma küla pealt laenatud raideriga. Minu oma oli lihtne: kolm pedaali (pidur, edasi- ja tagasikäik), kaks suurt kangi ja üks väike - lõiketera kõrgus, terade langetamine tööasendisse ja liikumise kiirus. Aga see Partner, mis mulle täna partneriks sattus, oli keeruline nagu kosmosesüstik. Neli kangi, kaks pedaali ja täielik tohuvapohu. "Gaas põhjas niidad?" küsisin ma omanikult. "Ikka," vastas tema. No eks siis minagi. Aga mul kulus pool tundi mööda õue kihutamist, et kohale jõuaks, et gaas põhjas ei tähenda sedasama, mis viies käi...

Olin umbes kümme minutit oliivivõsas ekselnud, kui märkasin endast paremal mäenõlval oranži särki. "Hei! Oodake!" hüüdsin ma enda kohta ebaharilikult entusiastlikul häälel ja tormasin värvilaigu suunas. Vahemaa vähenedes selgus, et särgi sees on mees. Jim, iirlane, vanus umbes 55+. "Issand kui hea, et ma su leidsin!" hüüdis Jim. "Ega ma nüüd nii eksinud ka polnud, et päästmist oleksin vajanud," mõtlesin mina. "Kui ma sind poleks leidnud, oleksin tagasi pööranud," jätkas iirlane. Ah sedasi! Ronisin üle kivimüüri nagu sisalik, olgugi, et müür kõrgust kaugelt üle mu pea. Aga jalaasetamise kohti oli piisavalt ja Jim ulatas ülevalt käe vastu. Kahe jalaga teel olles selgus, et kui mina olin end eksinuna tundnud (kuhu pagan see tee nii äkki kadus?) kümmekond minutit, siis tema oli samas kohas teerada leidmata ringi tammunud ligi kaks tundi. Hoolimata sellest, et tal olid kaasas kaks väga detailset reisijuhti, üks ülihea kaart ja GPS-seade. M...

Laupäev oli tööpäev. Käisin külas ühel loomaarstil, kelle patsientideks on koerad, kassid ja muud väiksemad loomad, kuid kes kasvatab ka sporthobuseid. Kusagil Jäneda taga metsas. 16 aastat on juba kasvatanud, aga alles nüüd, paar nädalat tagasi suutis esimese hobuse kasumlikult maha müüa. Ameerikasse. Sellest hobusest ratsaspordimaailm tõenäoliselt veel kuuleb. Contatour JP on tema nimi, jätke meelde :) Külaskäigust sünnib kaks lugu. Üks neljapäevasesse Maalehte ja teine oktoobrikuu Oma Hobusse. Fotod tegi Ago. "Mitu meil neid on?" hõikas tohter naisele, kui ma pärisin, mitu hobust selle armsa  ja koduse talli katuse alla elab. Selgus, et kaheksa. Selline uhke kliinik siis keset paksu metsa. Minu selja taga oleva (kliinikut kujutava) kalendripildi autor on doktori tütar, see kena pikajuukseline piiga.

Kontor kolis õue. Äkki tuleb suvi ka järele. 

Pääsesime kohaliku lehe veergudele. Kuulsus tuleb mühinal :)

Kaks päeva tagasi sai ego õudse laksu. Osalesin võistkondlikul triatlonil, ujumine oli minu ala. Suutsin oma võistkonna 11 osavõtja seas esimese ala lõppedes viimasele kohale sättida. Hea, et kaldale jõudsin. Kaotasin võitjale, 20ndates aastates noorele mehele, 250 meetri peal 10 minutiga. Õudne! Rattasõitja jätkas sama kurssi. Jooksja oli meist kõige tugevam, kergitas meeskonda ühe koha võrra. Kokkuvõttes jäime eelviimaseks. "See aeg, kus võite noppisime, on meil vennaga läbi elatud. Nüüd tuleb peeglisse vaadata," võttis asja kokku rattamees Tarmo. Lohutasin ennast ise ja lohutasid teisedki, et ega mäng ju mõisa peale polnud ja see on ainult sport, aga ikkagi - jube sant tunne oli. Võistlus iseenesest oli tegelikult väga tore. Aga võistlema, ükskõik millisel spordialal, ei kipu ma ilmselt niipea. Fotod: Margit Amer

"Paneme nad hobuse selga või?" küsis fotograaf. "Jaa, paneme!" vastasin ma innukalt, pilt juba silme ees. "Kolme hobust on siis vaja." "Mis kolme? Ühe selga laseme ronida kõigil kolmel!" Ja nii saigi tehtud. Kolm tähtsat ja mitte just kilukõhna meest upitasid end minu palvel ühe üsna suure hobuse turjale. Sellesama Vuntsi selga, kellega ma Tartu taga Luunjas talve hakul rakendisõitu katsetasin. Kuidas kogu see värk käis ja pildid välja tulid, seda saada vaadata SIIT .

Eile tähistasime Juminda küla esmamainimise 725. aastapäeva. Päev otsa oli ühes taluõues avatud kohvik ja toimus külamäng (küsimuste ja kaardiga, vastuseid tuli otsida tervest külast). Esitlesime kahte uut ajaloovihikut: "Milliseid nimesid pandi lastele Jumindal? 1782-1926" ja "Juminda küla inimeste kohtuasjad Kolga vallakohtus 1867.1890". Naabri-Aino koostas, mina toimetasin ja korraldasin väljaandmise. Nende, ja ka pingi üle (vt allpool), olen ma tõeliselt uhke. Kenad, südame ja mõttega tehtud asjad. *** "Sa lähed juba ära?" küsisin ma suvitajaproualt, kes pool tundi pärast kohviku avamist  väravast välja suundus. "No mis siin ikka teha!" "Ajad inimestega juttu ja sööd kooki ja ..." "Mul pole siin midagi teha. Ma olen linnainimene." Suu vajus mul esiti üsna lahti sellise avalduse peale. Aga kogusin end kiirelt - see, et tal midagi teha pole, on tema probleem, mitte minu. *** Õhtul avasime rannas pingi. Saa...

Üleeile kohtasin oma õhtusel kepikõnnitiirul neemeotsa teel noorpaari. Rääkisid miskit väljamaa keelt, ei tabanud ära, millist, aga teretasid kenasti vastu. Inglise keeles. Eile hommikul Tapurlasse sõites võtsin nad auto peale. Hääletasid naabrite kartulipõllu otsas. Selgus, et noored tulnud Poolast. Hääletades. Tüdruk rääkis ilusat inglise keelt, poiss püsis tagaistmel vait. Neil olnud plaan tutvuda Eesti, Läti ja Leeduga, aga leides, et Eesti on nii võluv, jäid siia tiirutama ja loobusid lõunapoolsetest reisiplaanidest. Kiitsid meie loodust. "Poola metsad on hoopis teistsugused, nagu pargid rohkem. Igal pool sildid keeldude ja käskudega. Lindudest võib vaid lugeda, teil siin näeb neid lendamas. Täitsa ime!" Seepeale, kui ütlesin, et meil näeb ka põtru, kitsi, metssigu ja mõnikord karusidki, vajusid neil imestusest suud lahti. "Kas peab hästi tasa olema ja hiilima, et põtra kohata?" No ei pea, nad jalutavad siin nii nagu ise tahavad. Eestimaa nägevat välja na...

Kolme päeva jooksul juba teist korda sattusin Malusi saarele, täpsemalt siis Suur-Malusile, mida kutsutakse ka Lõuna-Malusiks. Esinesime Kaberneeme uue sadama avamisel ja külapäeval merepääste demoga ning tagasiteel tegime saarel peatuse. Armas väike maalapp, kolm hektarit. Aastatel 1820–1865 asus saarel Kolga mõisa kõrts. Kõrtsmiku ülesandeks oli jälgida, et saare ümbruses kalastaksid vaid Kolga mõisale kuuluvate külade kalurid. Oluline ja omanikule tulu toov polnud siiski mitte kõrts, vaid hoopis selle juures asunud ladu. Räägitakse, et see olnud täiesti legaalne Eesti ja Soome vahelise salakauba panipaik. Praegu elavad sellel Kolga lahe maastikaitsealasse kuuluval maaribal, millele inimjalg võib astuda alles pärast tiivuliste pesitsemisaja lõppu, linnud ja hülged, kasvavad mõned puud-põõsad ning kõrguvad kokkuvarisenud linnuvaatlustorni varemed. Ja seisab üks pink. Miks see üksik pink seal tuultele avatud väikesel künkal seisab, vaata SIIT . Koht pingi jaoks on imeline ...

Suvega on kehvasti. Pole teist. Tomatid vinduvad kasvuhoones, ei tea, kas saavadki üldse valmis. Eile lõikasin kolm taime maha - mitte ühtegi vilja polnud küljes. Maasikad ei lähe peenras mitte punaseks, vaid pruuniks - mädanevad. Igas halvas on siiski ka midagi head. Tänavu on suurepärane metsmaasika-aasta. Sõin kõhu neist korralikult täis.

Lõuna-Malusil käisin täna. Esimest korda elus. Varvaraga. Ise roolis. Esimest korda elus nägin sedagi, kuidas kormoranid ujuvad - püstises asendis ja ainult pea on veest väljas. Päris omapärane vaatepilt. Tagasiteel, kui Varvaral 30 sõlme sees oli (paras kihutamine ühesõnaga), lendas üks neist kalurite vihkamisobjektidest laevast suurema vaevata mööda. Ehh, kui suur jõud peab sel linnul tiibades olema! Naersime, et ju ta vedas teistega õlle peale kihla, et ette põrutab. No ja siis ületaski suures hasardis kiirust :) Omapärasid jagub tal veelgi. Sukeldub õhust ühe raksuga 10 meetri sügavusele kala järele. Ehh, peab ikka kõva pea sel linnul olema! Aga jah, tellimussõit oli. "Malusi tuuri tellija esindajana tänan Juminda vabatahtlikke merepäästjaid, meeskond oli tasemel, külalised väga rahul! Soovitan kõigile!" seisab Varvara lehel Facebookis. Tegin telefoniga mõned kõrge kunstilise väärtusega fotod ka :)

Uudistepõllul on käes täielik hapukurgihooaeg. Sestap suunas juhtiv kolleeg mind kohvide pimetestile. Mingi reklaamüritus, aga noh, saame omauudise. Läksin hea meelega, polnud kaugel ka, 15 minutit jala minna Narva maanteelt vanalinna. (Jessas, täitsa nagu luuletus sain see lause nüüd :). ) Kohvi maitsmise asemel näpin ma miskipärast hoopis telefoni. Foto (ekraanitõmmis): Erik Riikoja/Postimees. Käisin, maitsesin, hindasin. Koos 13 ajakirjaniku ja blogijaga. Parimaks osutus selle firma kohv, kes pimetesti korraldas. Kusjuures üsna ülekaalukalt. Ja mulle tõesti maitses nende rüübe kõige enam. Huvitavaks läks asi siis, kui ilmusid ürituse meediakajastused. Et kui erinevalt võib ühest ja samast asjast kirjutada. Minu oma, täiesti reklaamivaba . Püüdsin telefoniga pilti teha, aga ei õnnestunud. Ja ma ei kasutanud neid. Postimehe lugu, lausreklaam. Lisaks kirjatsurale oli kohale saadetud ka üsna nimekas fotograaf. Foto (ekraanitõmmis): Erik Riikoja/Postimees. Pärast, kui...

Väikelaevajuhi luba on mul küll käes, aga sõidu õppimine alles alguses. Kaks korda olen Varvaraga manööverdamist harjutanud, kaist ära ja juurde, ning ka pikemaid meresõite teinud. Tapurlast Valklasse ja Valklast tiire Kaberneeme, lõbusõitjatele, kapten Tarvi valvsa pilgu all. Kaberneemest kodusadamasse Tapurlasse tulime laupäeval ilma Tarvita ja kohe oli jama majas. Tundsin roolis olles, et paat kisub imelikult. Kui trimmilabadega kreeni reguleerisin, hakkas täitsa kiiva kiskuma. Võtsin hoo maha, tegin väikese tiiru paremale ja sõitsin siis otse edasi. Aga kiskus ikka, kurssi oli pagana kehva hoida. Kui rooli enne sadamasse jõudmist teisele inimesele üle andsin (närv oli juba piisavalt must), tahtis Varvara ka tema käest ajama panna. Ja mis kodus selgus - keegi oli mootoritrimme näppinud ja mootorid olid erinevatel kõrgustel. Ime ka siis, et ei kisu! Ega ma (ega ka keegi teine laevas olnutest) tolle sõidu ajal olekski osanud neid reguleerida, aga eile õppisin selgeks. Nüüd tean, k...

Kahenädalasest puhkusest suure osa veetsin merel. Laupäeval näitasime valla merepeol, kuidas me merel hätta sattunud inimesi päästame. Mina olin seekord päästetava rollis. Etteaste algabki minu ujumisega videos 9. minutil ja 8. sekundil ning kestab umbes 10 minutit. Rahvast oli kohal häbematult vähe. Aga mis teha, kui selle suve trend - sitt suusailm - randa ei kisu :)

Elu on vahel ikka päris veider. Mõned päevad tagasi peatus naaberküla puhkemajas abielupaar, kes tähistas 10. pulma-aastapäeva. Enne saabumist olevat mees puhkemaja perenaisele helistanud ja selgitanud, et tellis naisele üllatusena ühe muusiku mängima-laulma. Ja kui nüüd leiaks küla vahelt kedagi, kes proua üllatuse üles pildistaks, kasvõi telefoniga, oleks äge. Mina olin siis see, kes leiti ja kes endalegi üllatuseks seda üllatust pildistama soostus. Täpselt kell 19 veeres puhkemaja väravasse tume auto, kust astus välja Pearu Paulus. Üllatus. Kitarrist ka kaasas. Hiilisime siis kolmekesi ümber nurga noorpaari juurde. Keegi meist ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Ja, oeh, siis algas üks veidramaid seiku mu elus. Mees ja naine, mõlemad neoonvärvides Adidase dressides, vahtisid saabunud triot, tuimad nagu kalad. Ei mingit oh üllatus, oh üllatus efekti. Lihtsalt kergelt tõstetud suunurk ja ahsoo. Hea, kui sedagi. Ja kui nad siis kahekesi ainult neile mõeldud laulu saatel tantsisid (loe:...

Juminda poolsaare naised suvisel õhtusöögil minu juures: mina, Meelike, Erika, (teine rida vasakult) Heidi, Katrin, Kaie, Krista, Meelike. 

Kui sul on sõber, kes on juhtumisi fotograaf, siis võib juhtuda nii, et sa paned oma kõige uuema kleidi selga ja lähed koduküla randa poseerima. Pärast fotosessiooni jõuad koju ja telefon on täis vastamata kõnesi. Valid viimase, täditütrele. "Mis asja sa teed seal? Sõidad mööda küla mingite võõraste vanameestega ringi???" Sõber fotograaf on tõesti hallipäine ja vanuses 65+. "Eee, ma ... seda et ... käisin pildistamas. Aga kust sa tead?" "No sa polegi siis vaadnud või, kes juba kolmandat päeva su värava taga fiiberoptilist kaablit maasse paneb? Minu mees!"