Elu on vahel ikka päris veider. Mõned päevad tagasi peatus naaberküla puhkemajas abielupaar, kes tähistas 10. pulma-aastapäeva. Enne saabumist olevat mees puhkemaja perenaisele helistanud ja selgitanud, et tellis naisele üllatusena ühe muusiku mängima-laulma. Ja kui nüüd leiaks küla vahelt kedagi, kes proua üllatuse üles pildistaks, kasvõi telefoniga, oleks äge. Mina olin siis see, kes leiti ja kes endalegi üllatuseks seda üllatust pildistama soostus.

Täpselt kell 19 veeres puhkemaja väravasse tume auto, kust astus välja Pearu Paulus. Üllatus. Kitarrist ka kaasas. Hiilisime siis kolmekesi ümber nurga noorpaari juurde. Keegi meist ei teadnud, mis juhtuma hakkab.

Ja, oeh, siis algas üks veidramaid seiku mu elus. Mees ja naine, mõlemad neoonvärvides Adidase dressides, vahtisid saabunud triot, tuimad nagu kalad. Ei mingit oh üllatus, oh üllatus efekti. Lihtsalt kergelt tõstetud suunurk ja ahsoo. Hea, kui sedagi. Ja kui nad siis kahekesi ainult neile mõeldud laulu saatel tantsisid (loe: vaevumärgatavalt ühe koha peal kõikusid), siis mõtlesin küll, et mida pekki - kas neil on keegi kodus verivärskelt ära surnud või, et sedasi õnnetud on. Pulma-aastapäeval! Aga võib-olla oligi keegi surnud, ega ma ju tea.

Kõik, mida ma tean, on see, et püüdsin neist meeleheitlikult enam-vähem vaatamiskõlbulikke pilte teha, aga no ei õnnestunud. Kui sa pead ilma välguta valgusest pimedusse pildistama, siis midagi head sellest tulla ei saa. Lisaks muidugi see, et kõige ilmekamad näod sellest seltskonnast olid peas minul ja muusikutel.