Üleeile kohtasin oma õhtusel kepikõnnitiirul neemeotsa teel noorpaari. Rääkisid miskit väljamaa keelt, ei tabanud ära, millist, aga teretasid kenasti vastu. Inglise keeles. Eile hommikul Tapurlasse sõites võtsin nad auto peale. Hääletasid naabrite kartulipõllu otsas.
Selgus, et noored tulnud Poolast. Hääletades. Tüdruk rääkis ilusat inglise keelt, poiss püsis tagaistmel vait. Neil olnud plaan tutvuda Eesti, Läti ja Leeduga, aga leides, et Eesti on nii võluv, jäid siia tiirutama ja loobusid lõunapoolsetest reisiplaanidest.
Kiitsid meie loodust. "Poola metsad on hoopis teistsugused, nagu pargid rohkem. Igal pool sildid keeldude ja käskudega. Lindudest võib vaid lugeda, teil siin näeb neid lendamas. Täitsa ime!" Seepeale, kui ütlesin, et meil näeb ka põtru, kitsi, metssigu ja mõnikord karusidki, vajusid neil imestusest suud lahti. "Kas peab hästi tasa olema ja hiilima, et põtra kohata?" No ei pea, nad jalutavad siin nii nagu ise tahavad.
Eestimaa nägevat välja nagu rikas riik - väga ilusad, üdini ülesvuntsitud majad. Ja inimesed olevat hästi lahked. "Eile üks mees pakkus meile täitsa tasuta oma kodus ööbimisvõimalust. Niiiiiii äge! Saime vihmast vettinud telgi ära kuivatada ja soojas toas magada."
Välismaalastest matkajaid ja hääletajaid olid noored siinmail kohanud üksjagu, needki olnud väga sõbralikud.
Viisin nad Tapurlast mõned kilomeetrid edasi, teepeal näitasin, kust Majakivi juurde saab. Hara sadama teeotsas panin maha, seletasin paari sõnaga, mis neid seal ees ootab ja juhatasin kätte tee läbi Virve küla Majakivi matkaraja algusesse tagasi. Vast nad võtsid selle ikka ette. Vaevalt et Poolas mahajäetud allveelaevade sadamat ja maja suurust kivi näha saab.
Mõned nädalad tagasi viis üks sõber traktoriga Virvelt Harasse küttepuid. Tagasiteel korjas järelkärusse hääletajad, kes tulid Tšehhist ja otsisid submarines' space'i - olid Eestisse justnimelt seda vaatama tulnud. Loomulikult viis sõber nad teeotsa ja näitas õige suuna kätte. Traktorikastis sõidust kujunes selle seltskonna retke üks tähthetki, nii nad ütlesid. Sõidu ajal tehti telefonidega ohtralt enekaid ja videojuppe. Sõbergi nautis seda tema jaoks üürikest seiklust täiega.
***
Eestisse on kogunenud hämmastav kogus kõikvõimalikku perifeeriat. Eesti on omamoodi väikeste nähtamatute asjade kultuur. Just väikesed asjad loovad peamise osa maailma variatiivsusest. Enamik väikevorme on maailmast viimase sajandiga kadunud. Kaovad varjud, hingused, sosinad, kaovad pooltoonid. Kultuurist ja mõtlemisest kipuvad kaduma aimdused ja salapära. Keskpunkt ahistab inimest. Maailmas tundub olevat liiga palju olulisust. See ängistab.
/.../
Me kõik põgeneme teinekord kultuuri eest, mille ise sajandite vältel loonud oleme. Kuid väljapääs ei seisne mitte keskme põrmustamises, vaid perifeeria tagasitulekus. Perifeeria imeline omadus seisneb selles, et seda on võimatu täielikult kultuuristada, lõplikult välja juurida. See vahest ongi tagaseinata kuur, kus õitseb metsik mõtlemine.
Valdur Mikita. "Lingvistiline mets".
Selgus, et noored tulnud Poolast. Hääletades. Tüdruk rääkis ilusat inglise keelt, poiss püsis tagaistmel vait. Neil olnud plaan tutvuda Eesti, Läti ja Leeduga, aga leides, et Eesti on nii võluv, jäid siia tiirutama ja loobusid lõunapoolsetest reisiplaanidest.
Kiitsid meie loodust. "Poola metsad on hoopis teistsugused, nagu pargid rohkem. Igal pool sildid keeldude ja käskudega. Lindudest võib vaid lugeda, teil siin näeb neid lendamas. Täitsa ime!" Seepeale, kui ütlesin, et meil näeb ka põtru, kitsi, metssigu ja mõnikord karusidki, vajusid neil imestusest suud lahti. "Kas peab hästi tasa olema ja hiilima, et põtra kohata?" No ei pea, nad jalutavad siin nii nagu ise tahavad.
Eestimaa nägevat välja nagu rikas riik - väga ilusad, üdini ülesvuntsitud majad. Ja inimesed olevat hästi lahked. "Eile üks mees pakkus meile täitsa tasuta oma kodus ööbimisvõimalust. Niiiiiii äge! Saime vihmast vettinud telgi ära kuivatada ja soojas toas magada."
Välismaalastest matkajaid ja hääletajaid olid noored siinmail kohanud üksjagu, needki olnud väga sõbralikud.
Viisin nad Tapurlast mõned kilomeetrid edasi, teepeal näitasin, kust Majakivi juurde saab. Hara sadama teeotsas panin maha, seletasin paari sõnaga, mis neid seal ees ootab ja juhatasin kätte tee läbi Virve küla Majakivi matkaraja algusesse tagasi. Vast nad võtsid selle ikka ette. Vaevalt et Poolas mahajäetud allveelaevade sadamat ja maja suurust kivi näha saab.
Mõned nädalad tagasi viis üks sõber traktoriga Virvelt Harasse küttepuid. Tagasiteel korjas järelkärusse hääletajad, kes tulid Tšehhist ja otsisid submarines' space'i - olid Eestisse justnimelt seda vaatama tulnud. Loomulikult viis sõber nad teeotsa ja näitas õige suuna kätte. Traktorikastis sõidust kujunes selle seltskonna retke üks tähthetki, nii nad ütlesid. Sõidu ajal tehti telefonidega ohtralt enekaid ja videojuppe. Sõbergi nautis seda tema jaoks üürikest seiklust täiega.
***
Eestisse on kogunenud hämmastav kogus kõikvõimalikku perifeeriat. Eesti on omamoodi väikeste nähtamatute asjade kultuur. Just väikesed asjad loovad peamise osa maailma variatiivsusest. Enamik väikevorme on maailmast viimase sajandiga kadunud. Kaovad varjud, hingused, sosinad, kaovad pooltoonid. Kultuurist ja mõtlemisest kipuvad kaduma aimdused ja salapära. Keskpunkt ahistab inimest. Maailmas tundub olevat liiga palju olulisust. See ängistab.
/.../
Me kõik põgeneme teinekord kultuuri eest, mille ise sajandite vältel loonud oleme. Kuid väljapääs ei seisne mitte keskme põrmustamises, vaid perifeeria tagasitulekus. Perifeeria imeline omadus seisneb selles, et seda on võimatu täielikult kultuuristada, lõplikult välja juurida. See vahest ongi tagaseinata kuur, kus õitseb metsik mõtlemine.
Valdur Mikita. "Lingvistiline mets".