Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Pean ütlema, et kõige muu kõrval tuleb mul ka kakluste lahutamine hästi välja. Eile hilisõhtul raputasin taas lahti aeda kooberdanud kährikust ja Oodust koosneva lõrisev-haukuva pusa. Aru ma ei saa, miks see loll metsaloom visa järjekindlusega just minu aeda tungib. Vaba maad on ümberringi küll, mingu ja uimerdagu seal endale talveuinakuks sobilikku koobast otsida! Pärast suurema adrenaliinipuhangu taandumist suutsin aga iseenda üle naerdagi. Sest kaklusse tormates nägin välja nagu John-lase-vesi-välja filmist "Siin me oleme": seljas pikk hommikumantel, jalas toasussid ning pihus veinikapi tagant relvaks haaratud hari. Puudusid vaid mootorratturikiiver ja prillid ning sõjahüüd: "Tõttan, tõttan tuvikene!" :) Täna võtan kindlasti kohaliku loomaarstiga ühendust ja nõutan paar doosi kärntõveravimit. Sest ega see rünnak siis viimaseks jää, ütleb mu kõhutunne. Liblikavõrgu ning kiivri sätin ka ukse kõrvale valmis, siis on kostüüm järgmisse lahingusse suundudes täiusli...

"Kui sinu elus jääb aeg mingil põhjusel seisma, võib juhtuda, et vaikus hakkab rääkima. Minuga nii läks. Lamasin voodis ja väljavaated sealt tõusta ei olnud just üleliia suured. Aega mõelda oli palju. Ühel hetkel ilmusid valgele seinale read ning nii lihtne tundus olevat neid sealt maha kirjutada. Esialgu mõtlesin, et teen seda ainult ühele väikesele poisile. Juhuks, kui teda kunagi peaks huvitama. Siis aga, lugedes lahkunud kolleegist kirjutatut, mõistsin, et kui sinu elust ähvardab saada raamat, on targem oma lugu ise ära rääkida. Lõpuks tegingi kaks varianti, teine on nüüd siin. Kindlasti mitte mingi eriline šeikspiir, aga loodetavasti maailm sellest palju õnnetumaks ka ei muutu," juhatab Vahur Kersna sisse oma raamatu "7 x 7".

Nagu selja pöörad, nii midagi juhtub! Raudne värk. Külast piima järelt tulles kuulsin juba kaugelt läbi tormituule ja lehesaju lärmi. Kährik ja Oodu. Maja taga metsas. Katsu sa kiiresti joosta, kummikud jalas ja kaheliitrine piima täis purk kaenlas. Ma igatahes proovisin. Maailmarekord jäi küll sündimata, kuid mine sa tea, küla oma lõin võib-olla ära. Sumasin otse väravast metsa, õnneks oli "kuklavilkur" peas. Hoolimata sellest ma suurt midagi ei näinud, pigem kuulsin. Panin plädinal läbi vee ja oksarisu häälte poole. Paarkümmend meetrit majast, seal, kus vesi mulle üle ääre kummikusse tulema hakkas, käis igavene rabelemine. Oodu klähvis ja kährik haukus vastu. Sedasi naks-naks, väga kährikkoeralikult. Koer sumas rinnuni vees, kährik vaeseke oli sunnitud ujuma. Õiendasin siis minagi natuke selles segases seltskonnas - jumal seda teab, mismoodi see küla vahele kostis, haukumise või naksutamisena. Koer igatahes kuuletus ja tuli minuga tuppa kaasa. Toas tulevalgel selgus, et...

Oh jah! Elu on mitmekesine. Ilmselt ta selline olema peabki. Eelmisel laupäeval käisin kinos, täna pean matuseid. Üksi. Ja ise olin mõrvar ka. Saatsin oma viimased kanad koos kukega vikerkaare taha. Ema ütles, et tema poleks suutnud, oleks kanad pigem metsa rebaste rõõmuks lahti lasknud. Aga nii ikka ei saa. Kui oled looma või linnu võtnud, pead teadma, et kel laudas, sel ka lauda taga. Ning vajadusel julma lihunikutöö ise ära tegema. Väga hull ei olnud. Kartsin, et kukk tuleb kallale. Õnneks oli teine üsna ehmunud ja rahulik. Homme, kui ilm vähegi lubab, teen lõkke ja korraldan tuhastamise. Auku kaevata ei kannata, vett on taevast alla sadanud nii palju, et ajab lausa maapinnast välja. Kaks klaasi head veini ja mõned pisarad tegid lahkunute leinamise kergemaks. Oodugi puges köögidiivanil mulle kaissu. Ju ta sai aru, et miski rõhub. Penil habe juba hall, aga mõnikord on ta ikkagi täielik memm - armastab kõik oma 45 kilo mulle sülle laadida :) Eile öösel oli äike ja kuna Oodu ...

Laupäev pakkus mulle kolm üllatust. Esimene Kell 15.30. Telefon heliseb. Helistajaks sõbranna. Teiselt pool pealinna, ka külamutt nagu mina. - Kuule, läheme kinno. - Ee ... Jah. Läheme. (Vaid sekund kõhklust ja kohe nõusolek. See üllatab mind ennastki tugevasti. Sõbrannat seda enam, on ta ju harjunud kuulma minu keeldumist stiilis "ah, ma ei saa, koer, kassid, hobused, pikk maa, raha pole ja ilm vilets".) - Oled sa kindel, et sa ikka viitsid linna sõita? - Jah. Jah, ma tulen. Käisime Artises "Eestlanna Pariisis" vaatamas. Hea film, väga hea lausa. Arvaku PÖFFi emand mida tahes. Teine Linna minekuks panin ma esimest korda elus jalga liibuvad stretch-teksad. Ikka sellised väga kitsad, mida enamasti vaid teismelised kannavad. (Miks mina need endale ostsin? Ilmselt pelgalt seetõttu, et need maksid kaltsukas kolm eurot.) Madala vöökohaga ja puha. Isegi ei tea, kust ma võtsin julguse need jalga vedada ja linna peale lehvima minna. Aga näe - panin ja käisin är...

Eile hilisõhtul kostis alumiselt korruselt köögist kobistamist. Arvasin, et kassid klaarivad omavahel suhteid, leebes vormis. Kuna kisa ja kräunumist ei järgnenud ning üsna pea kadus ka kobistamine, ei näinud ma põhjust raamatut käest panna ja asja uurima minna. Täna keskpäeval hakkasin hobuste juurde minema, kui välisukse läheduses miskit hunnikut silmasin. Mis pagana sodi see koer jälle tuppa tassinud on! Tahtsin kuhja pihku haarata ja üle ukse välja lennutada. Õnneks sundis eelaimus mind tuld põlema panema ja hunnikut lähemalt uurima. Konn, elus konn! No kust pagan see tuppa sai? Eks ta eile mingil ajal üle läve lipsas, kui ma uksest värsket õhku sisse lasin (ahju segades õnnestus mul taas veidi vingu tuppa lasta ja suitsuanduri valmisolekut testida - täiesti töökorras, karjub kõvasti). Vaadates tolmulohet, mida konnake endaga kaasas kandis, on mul kuri kahtlus, et see sell ööbis köögidiivani all. Ja temaga kassid õhtul madistasidki. Printsist olen ma igatahes kindlalt ilma....

Liisu ja Vaska lembehetk möödunud neljapäeval. Vaska tundis end tol päeval veel väheke haigena (nüüd rullib juba ringi nii, et vähe pole, ainult hääl on kadunud - kõlava "mjäu" asemel tuleb välja kärisev "kräu"). Liisu aga tohterdab oma kehasoojusega kõiki, kes selleks loa annavad. Mina annan alati ja Vaskagi tegi seda. Seitse aastat tagasi, kui nad pisikeste poegadena minu juurde kolisid, magasid kogu aeg hunnikus koos, sabad-kõrvad segamini. Aga mingil ajal see pusandus lõppes. Nüüd on nad üksteist justkui taasleidmas. Juba enne haigust tuli Vaska mitmel korral minu ja Liisu juurde voodisse magama. Hoidis küll siivsalt distantsi, kuid oli meiega.

Nii, täna veedan pool päeva õues ja teen viimaseid aiatöid, mõtlesin ma hommikul taevas säravat päikest vaadates. Tirin suvikõrvitsapealsed üles, lõikan roosid tagasi, panen küüslaugud ja maapirnid maha. Üritan taas püsti ajada väravaposti, mille reedene tuul maha murdis (naabrimehel läks muide lipuvarras, nii et mul lausa vedas). Sest need on asjad, mis tuleb ära teha. Isegi siis, kui kohe üldse ei viitsi. Ja ma tõesti ei viitsinud. Oleksin eelistanud hoopis raamatut lugeda. (Pooleli on ajakirjandusmaailmast kõnelev Tom Rachmani "Imperfektsionistid".) Kuigi, see on küll viimane asi, mida teha võiks. Sest lisaks aiatöödele on ka kirjatööd igavene hunnik ees. Aga no ei ole vaimu peal - ei aia- ega kirjatöö jaoks. Pikendasin hommikutunde toas algul ühe, siis teise kohvitassiga. Lõpuks isegi pudrutaldikuga. Ja just siis, kui olin otsustavalt püsti tõusmas - nüüd lähen ja haaran töödel sarvist! -, hakkas selgest taevast paduvihma kallama. Kallab siiani. Ütle veel, et palveid,...

Oleks huvitav teada, kas teistel loomaomanikel on ka nii, et kui oled loomaarsti ootel või tema vastuvõtule minemas, ei saa lõpuks ise ka enam aru, kumb rohkem abi vajab - sina või su loom. Mul alati käed värisevad ja süda tahab kurgust välja karata. Nii ka täna, kui Vaskaga linna kliinikusse sõitsin. Esmaspäevast saadik oli kass loid, ei söönud ega joonud, vaid paar korda nägin teda pissil käivat. Magas enamuse päevadest maha. Esimese päeva naabrite lauda lakas, oma lemmikkohas. Täna enam terrassilt kaugemale ei läinud, pikutas ühel ja samal toolil, isegi külge ei keeranud. Vaatasin, et asi ei parane sugugi, pigem läheb hullemaks. Ükski normaalne kass ei ole vabatahtlikult kolm päeva söömata! Helistasin kliinikusse, panin aja kinni ja kihutasime kohale. Vaska panin enne autosse viimist transpordipuuri, ei punninud vastu ja käitus viisakalt. Kliinikus oli kass aga nii tubli, et sai lausa kiidusõnade osaliseks: "Nii nunnu kass! Armastab süüa (rasvavoldid! - omaniku märkus, arst...

Vanem vennapoeg, too kaheksa-aastane esines Vikerraadios saates "Mina arvan" . Nimeks Oskar (see hääl, kellel s-täht susiseb, kes räägib Weest, oma toast, vanaisa noast, rahakotist ja 12 eurost, bakuganidest, sõprusest ja kokkuhoidmisest, ema ja isa muusikaplaatidest).