Laupäev pakkus mulle kolm üllatust.
Esimene
Kell 15.30. Telefon heliseb. Helistajaks sõbranna. Teiselt pool pealinna, ka külamutt nagu mina.
- Kuule, läheme kinno.
- Ee ... Jah. Läheme. (Vaid sekund kõhklust ja kohe nõusolek. See üllatab mind ennastki tugevasti. Sõbrannat seda enam, on ta ju harjunud kuulma minu keeldumist stiilis "ah, ma ei saa, koer, kassid, hobused, pikk maa, raha pole ja ilm vilets".)
- Oled sa kindel, et sa ikka viitsid linna sõita?
- Jah. Jah, ma tulen.
Käisime Artises "Eestlanna Pariisis" vaatamas. Hea film, väga hea lausa. Arvaku PÖFFi emand mida tahes.
Teine
Linna minekuks panin ma esimest korda elus jalga liibuvad stretch-teksad. Ikka sellised väga kitsad, mida enamasti vaid teismelised kannavad. (Miks mina need endale ostsin? Ilmselt pelgalt seetõttu, et need maksid kaltsukas kolm eurot.) Madala vöökohaga ja puha. Isegi ei tea, kust ma võtsin julguse need jalga vedada ja linna peale lehvima minna. Aga näe - panin ja käisin ära. Sõbranna sõnul sobisid kenasti. Noh, ma ise arvan, et kintsud neis pükstes võiks ju vähe saledamad olla, aga tühja sest - ka kurvikad tädid võivad end vahel sihvakate neidudena tunda tahta :)
Kolmas
Kinost tulles lipsasin kiirelt poest läbi, need ju mitmel pool kella 23ni avatud. Ja ma EI OSTNUD valget šokolaadi, ausõna. Kuigi mõtlesin, et tahaks ja võiks ja peaks - pimedate sügisõhtute tekitatud masenduse leevendamiseks. Aga - jalas olnud püksid andsid märku, et pole vaja, ja ei ostnudki. Milline kindlameelsus!
Tagasi vaadates tundub siiski, et laupäevaga polnud neil üllatustel midagi pistmist. Ikka minuga. Oh kui hea, kui suudad end vahel üllatada :)
Esimene
Kell 15.30. Telefon heliseb. Helistajaks sõbranna. Teiselt pool pealinna, ka külamutt nagu mina.
- Kuule, läheme kinno.
- Ee ... Jah. Läheme. (Vaid sekund kõhklust ja kohe nõusolek. See üllatab mind ennastki tugevasti. Sõbrannat seda enam, on ta ju harjunud kuulma minu keeldumist stiilis "ah, ma ei saa, koer, kassid, hobused, pikk maa, raha pole ja ilm vilets".)
- Oled sa kindel, et sa ikka viitsid linna sõita?
- Jah. Jah, ma tulen.
Käisime Artises "Eestlanna Pariisis" vaatamas. Hea film, väga hea lausa. Arvaku PÖFFi emand mida tahes.
Teine
Linna minekuks panin ma esimest korda elus jalga liibuvad stretch-teksad. Ikka sellised väga kitsad, mida enamasti vaid teismelised kannavad. (Miks mina need endale ostsin? Ilmselt pelgalt seetõttu, et need maksid kaltsukas kolm eurot.) Madala vöökohaga ja puha. Isegi ei tea, kust ma võtsin julguse need jalga vedada ja linna peale lehvima minna. Aga näe - panin ja käisin ära. Sõbranna sõnul sobisid kenasti. Noh, ma ise arvan, et kintsud neis pükstes võiks ju vähe saledamad olla, aga tühja sest - ka kurvikad tädid võivad end vahel sihvakate neidudena tunda tahta :)
Kolmas
Kinost tulles lipsasin kiirelt poest läbi, need ju mitmel pool kella 23ni avatud. Ja ma EI OSTNUD valget šokolaadi, ausõna. Kuigi mõtlesin, et tahaks ja võiks ja peaks - pimedate sügisõhtute tekitatud masenduse leevendamiseks. Aga - jalas olnud püksid andsid märku, et pole vaja, ja ei ostnudki. Milline kindlameelsus!
Tagasi vaadates tundub siiski, et laupäevaga polnud neil üllatustel midagi pistmist. Ikka minuga. Oh kui hea, kui suudad end vahel üllatada :)