Pean ütlema, et kõige muu kõrval tuleb mul ka kakluste lahutamine hästi välja. Eile hilisõhtul raputasin taas lahti aeda kooberdanud kährikust ja Oodust koosneva lõrisev-haukuva pusa. Aru ma ei saa, miks see loll metsaloom visa järjekindlusega just minu aeda tungib. Vaba maad on ümberringi küll, mingu ja uimerdagu seal endale talveuinakuks sobilikku koobast otsida!

Pärast suurema adrenaliinipuhangu taandumist suutsin aga iseenda üle naerdagi. Sest kaklusse tormates nägin välja nagu John-lase-vesi-välja filmist "Siin me oleme": seljas pikk hommikumantel, jalas toasussid ning pihus veinikapi tagant relvaks haaratud hari. Puudusid vaid mootorratturikiiver ja prillid ning sõjahüüd: "Tõttan, tõttan tuvikene!" :)

Täna võtan kindlasti kohaliku loomaarstiga ühendust ja nõutan paar doosi kärntõveravimit. Sest ega see rünnak siis viimaseks jää, ütleb mu kõhutunne. Liblikavõrgu ning kiivri sätin ka ukse kõrvale valmis, siis on kostüüm järgmisse lahingusse suundudes täiuslik :)