Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Tänased loomalood.  Nr 1. Asjatan toas välisukse ja vannitoa ukse vahelises nurgas, õueuks on lahti. Oodu vahib ukselävel. Pääsukestel on räästa all pesa. Üks neist eksib uksega ja lendab kööki ning sealt joonelt väikesesse tuppa. Liisu, kes istub vannitoas, märkab ukseprao (!) vahelt saaki ja asub otsekohe jahti pidama, tormates pääsukesele järele. Lind keerab otsa - viuh! - ringi ja sööstab ärevalt sädistades avatud uksest tagasi välja. Kass ka ots ringi ja õue poole. Otse koerale sülle. Taas kiire pööre ja toa poole tagasi. Koer sabas. Sisin-susin ja küünte krabin. Väikeses toas avastab Liisu, et tupik. Valib  põgenemisteeks noolena Oodu jalgade vahelt läbisööstmise. No nüüd paneb otse avatud uksest õue, jõuan ma kiirelt mõelda. Aga ei - võtab ümber ahju kena kurvi ja kimab teisele korrusele. Oodul õnneks kiirust napib. Kõik see kestab vaid loetud sekundid, ma ei jõua isegi häält kuuldavale tuua, ainult pead keeran siia-sinna, vastavalt sellele, kuhupoole kamp parajasti...

Eile ja täna sõitsin rongiga. Autorongiga. Ise juhtisin. Olen ju varem ka järelkäru vedanud, aga oma autoga. Ja see on palju lühem sellest, mis mulle seekord heinaveoks koos käruga küla pealt laenuks anti. Mõõtsin sammudega ära: auto ja käru kokku nii 11 ja pool pikka sammu umbes-täpselt. Edaspidi sõita on sellise asjandusega köki-möki. Tagumine ots ees pole ma varem käruga eriti manööverdama kippunud, olen arvanud, et ei saa hakkama. Ikka on mõni lähedalseisev oskaja inimene ohjad enda kätte võtnud. Aga eile sellist kuju käepärast polnud.

Mida teeb üks kolmest küljest veega ümbritsetud (ääre)maa serval elav veebitoimetaja, kui ühtki uudist pole saadaval? Mitte ainumastki. Ei internetis ega küla vahel. Töö aga ootab tegemist ja inimesed nõuavad: tahame lugeda! Toimetaja võtab siis kätte ja lööb maailma ees lahti oma kesised kokakunstioskused ja veelgi kesisema külmkapisisu.  Hoolimata kõigest - hea oli see räime-, peki- ja piimasupp , sõbrad!  P.S. Lugedes ülalviidatud nupukese juurde kirjutet kommentaare, peaksin ma: a) juba ammu, varbad siruli, laua all lamama, b) pea sügaval kempsupotis oksendama või c) rahva massimürgitamisele õhutamise eest vangimajas istuma. P.P.S. Mõned inimesed meil siin poolsaarel oskavad siiski ka selliseid roogi kokku keeta, mida isegi Atlandi tagant mekkima tullakse ja pärast netis ohtralt kiidetakse.

Asjad, asjad, asjad. Meil on neid nii palju. Ja justkui oleks veel vähe, muretseme aina juurde. Möödunud nädalal tõin endalegi autotäie igasugust kraami koju. Veebruaris lahkunud tädi Anne omi. Ema küll küsis, kas imelik pole - surnud inimese maine vara ikkagi. Aga ma leian, et halba aurat need asjad mu kodus küll ei tekita, pigem head. Elasid nad ju tädi Annega koos pika ja väärika elu, prügimäele läkitada tundub kuidagi narr ja vääritu. Valisin nende seast loomulikult ka selliseid, mis minu kodu ja meelelaadiga haakuvad: eakad raamatud (teiste hulgas 1925. aastast pärit "Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamatu II täiendatud ja parandatud trükk"), tädi Anne isa valmistatud puust esemed, savist, klaasist ja fajansist kaunikujulised nõud, mõned kvaliteetriided (lausa imelik, kui hästi need mulle sobivad), paar mööblieset, natuke köögiriistu, mõni karbitäis niite-nõelu-nööpe. Pildil on üle vanni Anne isa valmistatud pesulaud, sellel minu ...

Järgnev lugu juhtus mitte minu, vaid minu vennaga, aga see on liiga hea, et kirja panemata jätta. Niisiis. Laupäev. Haugipüügihooaja esimene päev. Vend on oma uhiuue merekindla kummipaadiga veehoidla peal kalal. Kaaslasteks parim sõber ja noorem poeg. Kõik püüavad. Püüavad, püüavad, aga lanti ei soovi haarata keegi. Mõtlevad siis, et olgu, sõidame natuke ja veame lanti paadi järel. Käivitavad mootori, lisavad gaasi, aga paat, selle asemel, et minna sinna, kuhu vend seda suunata tahab, hakkab mingit imelikku kaart moodustama. "Mis kurat! Miskit on rikki läinud või?" mõtlevad mehed ja hakkavad otsast peale. Käivitavad mootori (enne suretasid ikka välja ka), lülitavad teise käigu sisse ... ja ikka kuidagi kaarjaks kisub paadi teekond. Kolmaski kord proovitakse. Tulemus sama. Kolm ringi juba sõidetud nagu karusellil, enne kui meestele kahe kõrva vahele jõuab - tõstaks ankru ka põhjast üles :) :) :) Emadepäeva lõunalauas, kus üheks roaks oli muide viieaastase kalamehe püütud p...

Tegin ühe loodusemehega lugu. Suhtlesime meili teel hästi toredasti. Kirjavahetuse lõpus teatas ta mulle, et eile saabusid tema kodukohta Saaremaal suitsupääsukesed ja mustpea-põõsaslinnud. Viimaseid ma nägupidi ei tunne, sellest on muidugi kahju. Raamatust leian pildi üles küll. Aga suitsupääsukesed saabusid ka minu õuele oma pesapaiku üle vaatama just eile. Ju nad nende Viidumäe omadega ühes parves tulid. Nii mõnus sädin ja vidin käib nüüd väljas. Justkui oleks Mäe-Tooma üleöö tiheasustusega alaks muutunud. Aga - tegelikult ju ongi nii. Ja aina rohkem meid siin olema saab, kui pääsukestele ja nendele mulle tundmatutele lindudele, kes talli katuse sees ja räästaste all pesitseda tavatsevad, pojad kooruvad. P.S. Eeskujulik patsient Vaska, kes sööb nurinata ära kõik kätteantud tabletid ja neelab alla suhupigistatud valuvaigistid, rullib agaralt õues ringi ja vahib andunud pilgul katuseräästas tegutsevaid pääsukesi. 

Käisin linnas Vaskat tuulutamas. Kooriti 130 eurot ja öeldi, et põiepõletik. Vaskal, mitte mul. Näis, kuidas patsient homme hommikul tablette soovib süüa. Ja mitte ainult homme, vaid kaks järgnevat nädalat kaks korda päevas. 

Rannaküla muti puude varjualune ja Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor Ellen Langer - mis neil ühist? Aga vaat see: “Protsessile suunatud inimene ei küsi, kas ta suudab seda teha, vaid kuidas seda teha," tsiteerib Tiina Jõgeda möödunudnädalases Eesti Ekspressis Langerit. Varjualune oli talvega häbematult viltu vajunud. Justkui mingi joodik seisis keset õue kreenis. Riivas silma iga jumala kord kui üle õue läksin või aknast välja vaatasin. Esiti mõtlesin, et noh, mis see siis ära pole, panen oma tugeva õla alla, tõukan korra ja otse ta ongi. Aga tutkit brat ! Ei nihkunud sentimeetritki, punnita palju tahad. Mõnda aega käisin mõttes hädaldades ringi (Oh issand! See ka veel. Nagu mul neid, ilmselgelt mitme inimese jõudu nõudvaid kangelastegusid, mida kodus päevast päeva sooritada, vähe oleks! No kuidas kurat ma selle sirgeks saan?). Ja siis ühel heal päeval plahvatas: mul on ju ATV ja sellel vints. Ja auto, millel konks.  Kuna ma vintsiga varem töötanud polnud, siis otsusta...