Rannaküla muti puude varjualune ja Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor Ellen Langer - mis neil ühist? Aga vaat see: “Protsessile suunatud inimene ei küsi, kas ta suudab seda teha, vaid kuidas seda teha," tsiteerib Tiina Jõgeda möödunudnädalases Eesti Ekspressis Langerit.

Varjualune oli talvega häbematult viltu vajunud. Justkui mingi joodik seisis keset õue kreenis. Riivas silma iga jumala kord kui üle õue läksin või aknast välja vaatasin. Esiti mõtlesin, et noh, mis see siis ära pole, panen oma tugeva õla alla, tõukan korra ja otse ta ongi. Aga tutkit brat! Ei nihkunud sentimeetritki, punnita palju tahad. Mõnda aega käisin mõttes hädaldades ringi (Oh issand! See ka veel. Nagu mul neid, ilmselgelt mitme inimese jõudu nõudvaid kangelastegusid, mida kodus päevast päeva sooritada, vähe oleks! No kuidas kurat ma selle sirgeks saan?). Ja siis ühel heal päeval plahvatas: mul on ju ATV ja sellel vints. Ja auto, millel konks. 

Kuna ma vintsiga varem töötanud polnud, siis otsustasin esimesena proovida autoga. Ikkagi tuttavam värk. Panin tropid (need on need asjad, mis raskuste tõstmiseks kraana konksu otsa pannakse, näevad välja nagu koormarihmad umbes, ainult ilma klambriteta) ümber varikatuse, sidusin köie ühe otsa troppide ja teise auto konksu külge ja andsin gaasi. No mõistlikult muidugi. Hopsti! Ja varjualuse üks osa tõusiski õigele kohale. Nihutasin troppe paar meetrit edasi, tõmbasin veel ja sirgeks ta saigi. Horisontaalse kõveruse (üks katusenurk vahtis taevasse) lahendasin sel moel, et saagisin kaks tugiposti lühemaks ja katus kukkus kenasti nende peale sirgeks. 

No kas ma pole mitte tubli? Ehh, tegelikult hoopis ärgas, kui kasutada Langeri terminoloogiat ja ilusat eestikeelset sõna "ärksus". Muide, sellel proual on blogi ka, päris huvitavaid kirjutisi leiab sealt, uurisin.