Väikelaevajuhi luba on mul küll käes, aga sõidu õppimine alles alguses. Kaks korda olen Varvaraga manööverdamist harjutanud, kaist ära ja juurde, ning ka pikemaid meresõite teinud. Tapurlast Valklasse ja Valklast tiire Kaberneeme, lõbusõitjatele, kapten Tarvi valvsa pilgu all.
Kaberneemest kodusadamasse Tapurlasse tulime laupäeval ilma Tarvita ja kohe oli jama majas. Tundsin roolis olles, et paat kisub imelikult. Kui trimmilabadega kreeni reguleerisin, hakkas täitsa kiiva kiskuma. Võtsin hoo maha, tegin väikese tiiru paremale ja sõitsin siis otse edasi. Aga kiskus ikka, kurssi oli pagana kehva hoida. Kui rooli enne sadamasse jõudmist teisele inimesele üle andsin (närv oli juba piisavalt must), tahtis Varvara ka tema käest ajama panna.
Ja mis kodus selgus - keegi oli mootoritrimme näppinud ja mootorid olid erinevatel kõrgustel. Ime ka siis, et ei kisu! Ega ma (ega ka keegi teine laevas olnutest) tolle sõidu ajal olekski osanud neid reguleerida, aga eile õppisin selgeks. Nüüd tean, kus on nupud ja näidikud, oskan vaadata ja reguleerida.
Kapten muidugi rahustas, et selleks, et Varvarat kummuli keerata, peab ikka pagana palju vaeva nägema :) Aga kõik on võimalik ja parem ikka normaalselt sõita, eriti tuules ja lainetuses. Eile oli vesi muidugi sile mis sile.
Olgu öeldud, et kahemootorilist laeva on palju keerukam tüürida kui ühe mootoriga alust. Isegi mitmed meie päästemeeskonna liikmetest, kes harjunud ühe mootoriga sõitma, tunnevad end Varvara roolis ebakindlalt. Aga sellisel alusel on ka oma head nõksud, mida oskamise korral manööverdamisel osavasti ära kasutada saab. Annad ühele mootorile edasi ja teisele tagasikäigu sisse ja laev keerab ennast kohapeal ringi nagu naksti :)
Autosõiduga laevasõitu võrrelda ei saa, ja see tekitabki alguses segadust. (Ja võib-olla, et hiljem ka, vaata allolevat külajuttu). Kui auto rooliratast keerad, pöörab esimene ots ehk vöör. Aga kuna laevas on mootor ja tüürilaba (mis on siis tegelikult rool, käes hoiad sa ainult rooliratast) tagumises otsas, siis on ka pöördekese teine ja tuleb ikka tükk aega oodata, enne kui vöör kuhugi poole pöörduma hakkab. Esimesena liigubki tegelikult ahter.
Lisaks sellele on Varvara üldse üks unikaalne alus, 1991. aastal Soomes Holmö laevatehases ehitatud kahemootoriline (2 x 250 hj) ja 11,3 m pikkune kaater, millest valmistati ainult näidiseksemplar. Ühtki täpselt samasugust laeva maailmas ei ole.
***
Eile oli kalurite päev, nõukaaja suurpäev siinse ranna meestele. Tähistatakse veel nüüdki mõnikord, kuigi hoopis tagasihoidlikumalt. Sestap on paslik üks selleteemaline külajutt kirja panna.
Keegi Tapurla küla kalur, nime olen unustanud, aga olgu ta Liiva Kustas, visanud kalurite päeval poe juures viina. Ikka kenasti kreeni võtnud ennast kohe. Hakanud siis autoga Leesilt Tapurla poole sõitma. Aga pisut pärast Juminda teeotsa, seal, kus tee ääres üks märjem koht, kaldunud rajalt kõrvale ja maandunud lodus.
Teised, kes hiljem järele tulid, leidsid ta autost. "No kus ta siis on? Alles ju oli siin ja enam pole," rääkinud Kustas omaette kõva häälega ja otsinud rooliratast taga. See aga olnud tal hoopis selja taga. Seda, mispidi mees autosse ronis ja kuidas Tapurla poole roolima hakkas, ei mäletanud enam keegi. Äkki istuski sedasi sisse, et rool jäi selja taha?
Mõningane loogika on asjas täiesti olemas, kui mõelda, et ta oli harjunud laeva juhtimisega ja tollel sõiduriistal, nagu ma ennist targalt seletasin, ongi mootor tagaotsas ehk siis roolija selja taga. Kustas keeras ennast lihtsalt igahommikuse tööharjumuse kohaselt õigesse suunda ja asus rooliratast otsima :)
Kaberneemest kodusadamasse Tapurlasse tulime laupäeval ilma Tarvita ja kohe oli jama majas. Tundsin roolis olles, et paat kisub imelikult. Kui trimmilabadega kreeni reguleerisin, hakkas täitsa kiiva kiskuma. Võtsin hoo maha, tegin väikese tiiru paremale ja sõitsin siis otse edasi. Aga kiskus ikka, kurssi oli pagana kehva hoida. Kui rooli enne sadamasse jõudmist teisele inimesele üle andsin (närv oli juba piisavalt must), tahtis Varvara ka tema käest ajama panna.
Ja mis kodus selgus - keegi oli mootoritrimme näppinud ja mootorid olid erinevatel kõrgustel. Ime ka siis, et ei kisu! Ega ma (ega ka keegi teine laevas olnutest) tolle sõidu ajal olekski osanud neid reguleerida, aga eile õppisin selgeks. Nüüd tean, kus on nupud ja näidikud, oskan vaadata ja reguleerida.
Kapten muidugi rahustas, et selleks, et Varvarat kummuli keerata, peab ikka pagana palju vaeva nägema :) Aga kõik on võimalik ja parem ikka normaalselt sõita, eriti tuules ja lainetuses. Eile oli vesi muidugi sile mis sile.
Olgu öeldud, et kahemootorilist laeva on palju keerukam tüürida kui ühe mootoriga alust. Isegi mitmed meie päästemeeskonna liikmetest, kes harjunud ühe mootoriga sõitma, tunnevad end Varvara roolis ebakindlalt. Aga sellisel alusel on ka oma head nõksud, mida oskamise korral manööverdamisel osavasti ära kasutada saab. Annad ühele mootorile edasi ja teisele tagasikäigu sisse ja laev keerab ennast kohapeal ringi nagu naksti :)
Autosõiduga laevasõitu võrrelda ei saa, ja see tekitabki alguses segadust. (Ja võib-olla, et hiljem ka, vaata allolevat külajuttu). Kui auto rooliratast keerad, pöörab esimene ots ehk vöör. Aga kuna laevas on mootor ja tüürilaba (mis on siis tegelikult rool, käes hoiad sa ainult rooliratast) tagumises otsas, siis on ka pöördekese teine ja tuleb ikka tükk aega oodata, enne kui vöör kuhugi poole pöörduma hakkab. Esimesena liigubki tegelikult ahter.
Lisaks sellele on Varvara üldse üks unikaalne alus, 1991. aastal Soomes Holmö laevatehases ehitatud kahemootoriline (2 x 250 hj) ja 11,3 m pikkune kaater, millest valmistati ainult näidiseksemplar. Ühtki täpselt samasugust laeva maailmas ei ole.
***
Eile oli kalurite päev, nõukaaja suurpäev siinse ranna meestele. Tähistatakse veel nüüdki mõnikord, kuigi hoopis tagasihoidlikumalt. Sestap on paslik üks selleteemaline külajutt kirja panna.
Keegi Tapurla küla kalur, nime olen unustanud, aga olgu ta Liiva Kustas, visanud kalurite päeval poe juures viina. Ikka kenasti kreeni võtnud ennast kohe. Hakanud siis autoga Leesilt Tapurla poole sõitma. Aga pisut pärast Juminda teeotsa, seal, kus tee ääres üks märjem koht, kaldunud rajalt kõrvale ja maandunud lodus.
Teised, kes hiljem järele tulid, leidsid ta autost. "No kus ta siis on? Alles ju oli siin ja enam pole," rääkinud Kustas omaette kõva häälega ja otsinud rooliratast taga. See aga olnud tal hoopis selja taga. Seda, mispidi mees autosse ronis ja kuidas Tapurla poole roolima hakkas, ei mäletanud enam keegi. Äkki istuski sedasi sisse, et rool jäi selja taha?
Mõningane loogika on asjas täiesti olemas, kui mõelda, et ta oli harjunud laeva juhtimisega ja tollel sõiduriistal, nagu ma ennist targalt seletasin, ongi mootor tagaotsas ehk siis roolija selja taga. Kustas keeras ennast lihtsalt igahommikuse tööharjumuse kohaselt õigesse suunda ja asus rooliratast otsima :)