Olin umbes kümme minutit oliivivõsas ekselnud, kui märkasin endast paremal mäenõlval oranži särki. "Hei! Oodake!" hüüdsin ma enda kohta ebaharilikult entusiastlikul häälel ja tormasin värvilaigu suunas. Vahemaa vähenedes selgus, et särgi sees on mees. Jim, iirlane, vanus umbes 55+.
"Issand kui hea, et ma su leidsin!" hüüdis Jim.
"Ega ma nüüd nii eksinud ka polnud, et päästmist oleksin vajanud," mõtlesin mina.
"Kui ma sind poleks leidnud, oleksin tagasi pööranud," jätkas iirlane.
Ah sedasi! Ronisin üle kivimüüri nagu sisalik, olgugi, et müür kõrgust kaugelt üle mu pea. Aga jalaasetamise kohti oli piisavalt ja Jim ulatas ülevalt käe vastu.
Kahe jalaga teel olles selgus, et kui mina olin end eksinuna tundnud (kuhu pagan see tee nii äkki kadus?) kümmekond minutit, siis tema oli samas kohas teerada leidmata ringi tammunud ligi kaks tundi. Hoolimata sellest, et tal olid kaasas kaks väga detailset reisijuhti, üks ülihea kaart ja GPS-seade. Minul ainult seljakott veepudelitega.
Kaardist pole teil mingit abi, öeldi mulle saatesõnadeks mäeaheliku jalamil Valldemossa külas asuvast turismiinfopunktist. Ja veel: "Täna on ilus ilm, te saate hakkama! Jälgige kivihunnikud." Tundus kummaline, aga noogutasin ja suundusin mäkke.
Sellest viietunnisest ja 11,5 kilomeetri pikkusest matkast üle 900 m kõrguse Serra de Tramuntana mäeaheliku kujunes üks minu augustikuise Mallorca reisi tipphetki. Üles rühkisime Jimiga, selle oliivivõsast leituga, kahekesi. Jutlesime meeldivalt ja aeg ning teekond kulgesid igati toredalt, lausa lustlikult.
Selgus, et Jim on inglise keele ja teoloogia õpetaja jesuiitide koolist Limerickist.
"Kus sa inglise keelt õppisid? Väga hästi räägid." Tundsin end seepeale kenasti kõrvust tõstetuna.
Tippu jõudes kohtusime sakslastest abielupaariga. Ja seal sain ma aru turismiinfos ilma kohta öeldust. Minu ja Jimiga koos saabus mäetipule päike. Sakslased olid aga enne seda tund aega kobamisi ringi liikunud nagu siilid udus - pilvede sees. Kivihunnikud, mis laskuvat rada tähistasid, olid ka pilvedes ja täiesti nähtamatud. Ainus teeviit, mis allapoole näitas, oli nii loodusega ühte sulanud, et raske oli seda üldse mingiks suunanäitajaks pidada.
Aga me asusime siiski laskumisele. Ja jõudsime ka sihtpunkti, Deja külla. Tulles kolm tundi alla mööda üsna järsku mäenõlva, end reielihastega püsti hoides (veel ülejärgmisel päeval oli see allatulek reites tunda). Ümberringi oliivipuud, vanad, lubjakivist laotud terrassid väikeste, mahajäetud põllulappidega ja mäenõlvadel ringi kolavad mägikitsed. Kui neist esimest kuristiku kohale ulatuva õlipuu oksal määgimas kuulsin, arvasin esiti, et mingi lind. Aga selgus, et hoopis väike pruun kitseke! Hüppas - hops ja hops - ja läinud ta oligi. Sokkude lähedusest teavitas meid kirbe (soku)hais.
Alla jõudes lehvitasime Jimiga sakslastele ja suundusime lähimasse kõrtsi jooma. Vett, kohvi ja õlut. Ja veelkord vett. 1,5 liitrit jõin ära ilma, et midagi välja oleks tulnud. Ometi manustasin ma vedelikku üsna korralikult ka matkates.
Istusime tunnikese, lobisesime, jätsime hüvasti ja suundusime kumbki oma peatuspaika suunduva bussi peale. Väga tore päev oli.
Rohkem pilte ja pisut juttu minu reisi kohta näeb siit ja siit. Ja eks ma kirjutan blogis ka veel mõnest huvitavamast seigast. Kogesin ju igasuguseid põnevaid asju: käisin jalgrattaga väikestes külades, kajaki ja aerulauaga merel, ronisin mäe otsa kloostrisse ... Ja mis kõige olulisem - sain aru, et üksipäini reisimine on päris tore :)