Hommik on õhtust targem, räägib vanarahvas. Ja nii ongi. Sageli.
Eile õhtul, kui hobused talli tõin, hakkasid nad usinalt mugima. Nagu alati. Pafosel olid krõbuskid juba peaaegu söödud, kui järsku köhima ja tatistama hakkas. Paks ja vahutav tatt lausa voolas ninast välja. Arvasin esimese hooga, et tõmbas endale miskit hingamisteedesse. Tativool tundus teda küll häirivat, kuid kriitiliseks asi ei läinud. Toimetasin talli juures ja jälgisin. Tunni pärast loobus ta ringitammumisest ja jäi paigale, tativool vähenes ka. Veel tunni möödudes söandasin tuppa minna ja hobused omapäi talli jätta.
Toas meenus, et aastaid tagasi, kui Pafos veel linnatallis elas, olin tunnistajaks samasugusele olukorrale - söömise ajal tekkis tal äkki köha ja tohutu rögavool. Siis pandi diagnoosiks söögitoru spasm. Seda, kas ta toona ka mingit ravi sai, ma kahjuks ei mäleta.
Eilne terviserike, mis iganes see siis ka polnud, oli hommikuks õnneks möödas. Praegu on Pafos õues, sööb ja joob ega näe vaevatud välja. Hea, et arstiabita hakkama saime. Kui aus olla, poleks seda õhtul-öösel kusagilt ka võtta olnud.
Kõhnemaks jäi ta selle ööga aga küll. Hobuste juures on imelik see, et kaalu kaotavad nad väga kiiresti, juurde võtavad seevastu aeglaselt. Eriti Pafos, va vereline (üks tema vanematest oli inglise täisvereline) loom.
Eile õhtul, kui hobused talli tõin, hakkasid nad usinalt mugima. Nagu alati. Pafosel olid krõbuskid juba peaaegu söödud, kui järsku köhima ja tatistama hakkas. Paks ja vahutav tatt lausa voolas ninast välja. Arvasin esimese hooga, et tõmbas endale miskit hingamisteedesse. Tativool tundus teda küll häirivat, kuid kriitiliseks asi ei läinud. Toimetasin talli juures ja jälgisin. Tunni pärast loobus ta ringitammumisest ja jäi paigale, tativool vähenes ka. Veel tunni möödudes söandasin tuppa minna ja hobused omapäi talli jätta.
Toas meenus, et aastaid tagasi, kui Pafos veel linnatallis elas, olin tunnistajaks samasugusele olukorrale - söömise ajal tekkis tal äkki köha ja tohutu rögavool. Siis pandi diagnoosiks söögitoru spasm. Seda, kas ta toona ka mingit ravi sai, ma kahjuks ei mäleta.
Eilne terviserike, mis iganes see siis ka polnud, oli hommikuks õnneks möödas. Praegu on Pafos õues, sööb ja joob ega näe vaevatud välja. Hea, et arstiabita hakkama saime. Kui aus olla, poleks seda õhtul-öösel kusagilt ka võtta olnud.
Kõhnemaks jäi ta selle ööga aga küll. Hobuste juures on imelik see, et kaalu kaotavad nad väga kiiresti, juurde võtavad seevastu aeglaselt. Eriti Pafos, va vereline (üks tema vanematest oli inglise täisvereline) loom.