"Aive, kas sa tead, et täna 43 aastat tagasi oli 25 kraadi külma?" hüüdis hääl. Kuuri tagant metsast. Kui ma poleks hääle omanikku kohe ära tundnud, oleksin end koos puusületaäiega istuli ehmatanud. No et mingi tüüp kolistab minu metsas ringi.
Aga külavanem Karli oli. Tema mets piirneb minu omaga ja ta lõhub parasjagu puid. Välja vedada ei saa, maapind on nii pehme, et isegi inimene vajub jalgupidi sisse, traktorist rääkimata.
Kuulnud, et ma jubeda kolkimisega trepi pealt jääd lõhkusin, tekkinud tal mõte juttu puhuma tulla.
"Kust sa seda ilma nii täpselt mäletad?"
"No miks ma siis ei mäleta. See oli ju see päev, kui me sõitsime viiekesi Kohtla-Järvelt Tallinnasse mälumängu. "Üks viie vastu" - selline mäng oli. Võitsime kolme punktiga. Maie (Karlil oli perekonnanimi meeles, ütles mulle ka, aga ma unustasin selle hoobilt) oli enne meid alati võitnud, aga näed, meile kaotas ja rohkem ma teda seda mängu mängimas ei näinud. Vahepeal me olime isegi viie punktiga ees, aga kaotasime ikka kaks kuhugi ära ..
Nojah. Oi, ja oli seal alles seltskond! Tiidus, Pant, Eesmaa ... Pärast kutsusid Tiidus ja Pant kõiki Kungla hotelli baari. No muidugi me läksime! Neil kummalgi oli ainult 5 rubla taskus. See oligi neil olnud selline komme, teised pidid välja tegema. No ja me siis tegime ka. 25 rubla tuli arve kokku kaheksa peale. Pärast maksis täitevkomitee meile selle veel kinni ka.
Pidu oli ikka äge! Eesmaa tukkus nina supikausis. Kui pea püsti tõstis, märkas mind ja tuli, klaas näpus, kätt suruma. Eks ta ikka spordiülekandeid vaatas. Nimetas mind veel prantslasest nimekaimu, ka jalgratturi nimega - Charles Lambot.
No ja vot teine huvitav asi oli seal mälumängus veel. Üks küsimus. Tänapäeval teab sellele vastust iga korralik eestlane, aga tol ajal teadsin ainult mina. Kes oli see eestlane, kes 1956. aastal Venemaal Kalinini linna lähedases haiglas suri? ... No Päts, ikka Päts!
Ah jaa, me käisime täna ennist neeme tipus. Mina ja Tiiu ja Illona ja Peeter ja Peetri koer. No sa kujutad ette, Illona polnud mingi paarkümmend aastat seal käinud. Ise elab külas! Ehh, on ikka inimesed ..."
Mina tulin puudega tuppa ja tema vantsis metsa tagasi.
Aga külavanem Karli oli. Tema mets piirneb minu omaga ja ta lõhub parasjagu puid. Välja vedada ei saa, maapind on nii pehme, et isegi inimene vajub jalgupidi sisse, traktorist rääkimata.
Kuulnud, et ma jubeda kolkimisega trepi pealt jääd lõhkusin, tekkinud tal mõte juttu puhuma tulla.
"Kust sa seda ilma nii täpselt mäletad?"
"No miks ma siis ei mäleta. See oli ju see päev, kui me sõitsime viiekesi Kohtla-Järvelt Tallinnasse mälumängu. "Üks viie vastu" - selline mäng oli. Võitsime kolme punktiga. Maie (Karlil oli perekonnanimi meeles, ütles mulle ka, aga ma unustasin selle hoobilt) oli enne meid alati võitnud, aga näed, meile kaotas ja rohkem ma teda seda mängu mängimas ei näinud. Vahepeal me olime isegi viie punktiga ees, aga kaotasime ikka kaks kuhugi ära ..
Nojah. Oi, ja oli seal alles seltskond! Tiidus, Pant, Eesmaa ... Pärast kutsusid Tiidus ja Pant kõiki Kungla hotelli baari. No muidugi me läksime! Neil kummalgi oli ainult 5 rubla taskus. See oligi neil olnud selline komme, teised pidid välja tegema. No ja me siis tegime ka. 25 rubla tuli arve kokku kaheksa peale. Pärast maksis täitevkomitee meile selle veel kinni ka.
Pidu oli ikka äge! Eesmaa tukkus nina supikausis. Kui pea püsti tõstis, märkas mind ja tuli, klaas näpus, kätt suruma. Eks ta ikka spordiülekandeid vaatas. Nimetas mind veel prantslasest nimekaimu, ka jalgratturi nimega - Charles Lambot.
No ja vot teine huvitav asi oli seal mälumängus veel. Üks küsimus. Tänapäeval teab sellele vastust iga korralik eestlane, aga tol ajal teadsin ainult mina. Kes oli see eestlane, kes 1956. aastal Venemaal Kalinini linna lähedases haiglas suri? ... No Päts, ikka Päts!
Ah jaa, me käisime täna ennist neeme tipus. Mina ja Tiiu ja Illona ja Peeter ja Peetri koer. No sa kujutad ette, Illona polnud mingi paarkümmend aastat seal käinud. Ise elab külas! Ehh, on ikka inimesed ..."
Mina tulin puudega tuppa ja tema vantsis metsa tagasi.