Täna oli meie poolmerelisel saarel esimene suvine päev, nii soe, et isegi päevitusriietes sai aias toimetada. Tegin seda ja teist ja tüki kolmandatki, aga kõige suurem tänane tegu on piltidelt näha - kompostikasti servad. Või seinad. Või piirded. Nimetage, kuidas tahate. Esimesed selle majapidamise ajaloos. Seni on ikka pelgalt kompostihunnik olnud. Aga see kippus kangesti laiali vajuma ja servadest tükkis umbrohi läbi kasvama.

Pikalt võtsin hoogu, nädalaid, aga tehtud sain asja tunnikesega. Nahk oli seljas muidugi märg ka, kui lõpetasin. Poollagunenud sõnniku ja allapanu segu tõstmine ühest kohast teise pole mingi naljategu!

Nelja nurka lõin haamriga maasse metallvaiad, vahele ladusin lauad ja vaiad sidusin omavahel nööriga kokku, et mu loominguline ning käepärastest vahenditest ehitet konstruktsioon laiali ei vajuks. Kõik nurgad said täitsa vinklist väljas ja loodi pole mõtet selle ehitisega ehmatada.

Olemasolevaid olusid (vana ja laiali vajunud hunnik, mis tuli kuidagi väiksematesse raamidesse pressida; kivid seal, kus neid vaja pole jne) ja seda, et ma selle asja täitsa ise, Oodu pisukese abiga, valmis meisterdasin, on tulemus igati ... noh, ütleme, et armas :)

Ühe kõrvitsataime, mille ema mulle ette kasvatas, istutasin ka hunnikusse. Ning pistisin siia-sinna veel kõrvitsa- ja suvikõrvitsaseemneid. Ju tärkavad needki. Olud ju igati head. Eriti siis, kui mul püsib meeles hunnikut kuni taimede tärkamiseni ka kasta.