Naabrimees, ikka seesama 70+, ütles üle aia, et nägi mind unes. Hommikupoole ööd, kui magama jäi. Sest öösel olevat metssigu oodanud-vaadanud. Kaks ööd tagasi tegid nad ta elektrikarjusega turvatud kartulipõllus puhta vuugi. Aga metsanotsude asemel nägi ta hoopis kolme nugist ööhämaruses ringi askeldamas. Oodu olla veel ühe peale, kes kibekiiresti piki tänavat mu aiast mööda kimas, kolm korda haugatada jõudnud. Mina ei kuulnud, magasin. Aga see selleks. Naabrimehe unenäost pidin rääkima.

Nojah, näinud tema mind siis unes ja mõelnud ärgates, kas ma tahaksin, et mul jaanipäeval sinimustvalge taas mastis lehviks. Muidugi tahan, aga lipunöör läks juba mitu aastat tagasi katki ja ma pole leidnud piisavalt jõulisi kujusid, kes aitaks masti maha lasta, uue nööri panna ja siis masti uuesti üles upitada. See viimane on kõige raskem, korra on seda tehtud, aitasin ähkida.

"Ära häbene, ütle, kui sul abi vaja on. Ma aitan," pakkus ta tänasel lipupäeval. Mainis sedagi, et pean masti valgeks või helehalliks värvima, nii ütlevat seadus. Eesti lipp ja kõik sellega seonduv on talle hobiks, teab täpselt mis ja kus ja kuidas.

Üleeile tahtsin naabrivanamehest (nii ta end ise kutsub) kangesti pilti teha, aga ei julgenud. Ta nägi nii stiilne välja: musta värvi, pisut kottis põlvedega dressipüksid, lumivalge triiksärk (Mul neid vanast ajast kapis kümme tükki, peab ju ära kandma!) ja peas pesuehtne õlgkaabu (Raadiost öeldi, et katke lagipea kinni!).