Täna pliidi ääres seistes ja igivanal meetodil - vesi potipõhjas keema ja punased sõstrad aegamisi peale, 15 minutit keeta, üleöö seisma jätta, hommikul kurnata, suhkur lisada, kuumutada ja purki-pudelisse sulgeda - mahla tehes (mahlaaurutit mul pole) sain aru, et paljud asjad elus on paratamatud. Isegi kui väga püüad, ei saa sa neid muuta.

Nädalavahetusel ostsin vennapoegadele jäätist. Nelja-aastane limpsis eriti rammusat koorejäätist väga ontlikult. Kaheksane aga suutis endal valge ja magusa kraamiga kokku määrida nii otsaesise kui kõrvatagused. Põlveõndlaid ma ei kontrollinud, aga kogemus näitab, et kindlasti sattus ka sinna midagi. "Kuidas sa seda suudad?" küsisin mina. "Tead, see on mul kaasasündinud viga," vastas tema. No mis sa oskad kosta! Nii otsekohene ja aus vastus võtab sõnatuks :)

Kuid tagasi mahlateo juurde: potis aeglaselt ja enda arvates vägagi rahulikult marju segades avastasin äkitselt ja üsna üllatuslikult, et mahlaplekkidega on kaetud kogu mu pluusi rinnaesine. Kurb, aga tõsi - rokaööbiku geen on meil perekondlikult pärilik :) Emal jookseb ka alatihti mingi rida mööda rinnaesist alla. Kuid miks, oh ometi, on mamma söögitegemise oskuse pärinud minu vend, aga rokavärginduse mina? Maailm ei ole õiglane, seda ma ütlen :)


Kuid vaatamata sellele on sügis käes. Aiavili muudkui valmib ja mõned asjad on juba purkidesse ning sügavkülma ka rännanud - maasikad, vaarikad, kurgid, mustsõstrad, aedoad, mustikad, tsipake kukeseeni.

Kõike pole ma muidugi ise varunud, kuid enamus on siiski oma aiast. Mõned asjad on vahetatud - näiteks aedoad sibulate vastu. Kukeseened ja mustikad sain headelt sõpradelt niisama kingituseks. Elu, olgugi et ebaõiglane, on siiski ilus :)