Hobuste talvehein on kodus. Ikka tänu headele sõpradele-sugulastele, kes vedamistalgutele appi tulid. Tegime neli sõitu, üks ots 30, kokku 240 kilomeetrit. Umbes sama palju kui Tallinnast Võrru. Autos veetsime kuus tundi, pealinnast Võrru sõites kulub umbes kolm ja pool.

Iga reisiga sai koorem paremini ja osavamalt kinnitatud, aga viimane kukkus ikkagi poole tee peal ümber. Õnneks tundsime seda, et osad pakid plehku panid, üsna varsti peale juhtunut. Korjasime terved pakid kokku, tegime tee lahtistest heintest enam-vähem puhtaks, sidusime köie uuesti koorma ümber ja sõitsime vähe vaiksema käiguga edasi.

Kogu koju veetud kraam mahtus kenasti katuse alla ära. Kevade hakul tuleb siiski veel umbes 150 pakki juurde tuua, sest Rutt ju laminiidi tõttu rohelist rohtu süüa ei tohi ja on ka suvel heina peal. Pafos jälle ei saa oma emfüseemi pärast kuiva heina süüa. Tema talvesilo lasen kohale tuua oktoobris. Selleks läheb tõstemehhanismiga autot vaja.

Siis on talvel hobuste ninaesisega rahulik. Mitte nii nagu 2010. aasta veebruaris, kui hirmus lumetorm mätsis kogu küla kolmeks päevaks kinni just eelmisel päeval enne seda, kui ma heina järele sõitma pidin. Oh seda hangedes kaevamist ja südamevalu selle üle, kas ikka saan autoga välja ja koormaga tagasi sisse, mis siis sai üle elatud! Enam ei taha ja vast ei pea ka :)