Täna varahommikul, kui silmad katusel trummeldava vihmavalingu peale avasin, meenus mulle Gerald Durreli "Minu pere ja muud loomad". Mitte sellepärast, et see üks mu lemmikraamatuid on. Vaid hoopis seetõttu, et peeglisse vaadates meenutasin ma oma arvates mosaiiki perekond Durrelist.

Nina oli kinni, aevastus tuli peale, silmalaud punetasid - mingi allergeen ründab vist. Näos ilutseb juba nädalajagu päevi kolm vistrikku ja hulk punaseid laike. Igal hommikul uurin, prillid ninal, ega ometi mõni juurde pole ilmunud. Kõrvad veel õnneks mäda ei jookse, aga tuju pole siiski suurem asi juba pikemat aega. Tundub, et Eestimaa suvi (loe: sitt suusailm ja hullumeelne töökoormus) on mulle sedaviisi mõjunud, et tuleb põgeneda. Soojemasse kliimasse. Kasvõi ajutiselt, et akusid laadida ja rõõm südamesopist üles leida. Esimest korda oma tööelu jooksul tunnen, et puhkuseks on viimane aeg. No ei jaksa enam.

Ja nüüd olengi teel. Bussiga Riiga. Pärnu jäi just selja taha. Riiast lennukiga Rooma, sealt edasi Cagliarisse. Selles Sardiinia saare suurima linna jahtsadamas ootab mind valge laev - kaljas Hoppet.

Foto: Internet

Hoppeti pardal seilan Itaalia vetest Hispaania omadesse: Mallorcale, Catagenasse, Malgasse. 11 päeva. Malagast lennukiga Hamburgi, sealt Riiga ja Riiast jälle bussiga Eestimaale.

P. S. Tallinna bussijaama termomeeter näitas hommikuses vihmasajus +16° C. Kui internetti uskuda, siis peaks mind õhtul Cagliaris tervitama +36° C. Vihmavarju viskasin bussijaama tualetis prügikasti. Oli teine juba vana ja kipakas ka.

P. P. S. Laeva meeskonnast ja reisijatest ei tunne ma kedagi. Pardale mahub 24 inimest. Kui palju neid seal tegelikult on - pole mul õrna aimugi. Tean üleeilse telefonikõne põhjal vaid seda, et Cagliaris liitun seltskonnaga ainult mina. Ootan põnevusega!