Ühe targa ja elukogenud sõbra (kes küll väidab end olevat kolmteist ning mitte päevagi rohkem) soovitusel võtsin kätte Vana Testamendi ja süvenesin Koguja raamatusse. Lugesin aeglaselt ja mitu korda, nii nagu ta soovitas.

Aastatuhandeid vana tarkus tundub nii loomulik olevat. Miks me selle igapäevaelus ikka ja jälle ära unustame? Ei tea.

Ja veel: kaasaegsed eneseabiraamatud, mida ma eriti ei loe, kuid paari kobedamasse, tuleb tunnistada, siiski pilgu olen heitnud ning mõnda isegi lugenud, põhinevad ju suuresti just selsamal Koguja raamatus kirjapandul. Tulesid ja vilesid on aga enamasti nii palju juurde lisatud, et igivanade tarkuseterade ülesleidmiseks kulub koletul kombel aega. Mõni ei leiagi ja peab uues lootuses jälle uue raamatu ostma ... Nojah, kirjastaja ju ka inimene, kes igapäevast leiba lauale ihkab :)