Ajad on muutunud. Vanasti teavitasid külalised oma tulekust ette kirja teel, mitu nädalat plaanitud päevast varem. Või vastupidi - lihtsalt astusid ühel hetkel, hopsti!, uksest sisse. Aga enam ei ole vanasti ja nüüd on normiks kujunenud, et küllatulekust teatatakse ette, telefonitsi või meilitsi.
Eile sattusid mu ukselävele aga koguni kaks külalist, kes kasutasid stiili "Siin me oleme!". Ja oi kui turri ma nende käitumise peale läksin! Lausa ärritusin.
Olin just suusatamast tulnud, duši all käinud, ahju tule teinud ja plaanisin pisut pikutama minna. Ühtäkki märkasin köögiaknast võõrast autot. Sõitsis õue, manööverdas ja parkis. "Mida paganat see tähendab!"
Tähendas aga seda, et mälumängu meeskonnakaaslane, meie küla suvitajast kirurg, nähes möödasõidul mu maja korstnast suitsu tõusmas, otsustas külla tulla.
"Mulle ei meeldi, kui ilma etteteatamata ilmutakse. Tere ka, jah!" Mees jäi keset õue seisma nagu naelutatud, üks käsi pooleldi jopevarrukasse torgatud.
Palusin ta siiski sisse, kuid olin tõesti pahane ega jätnud seda enda teada. "Oleksid võinud ju helistada ja küsida, kas on sobiv aeg tulla või mitte." Nojah, oleks ju võinud küll, aga ...
Pärast mõningate viisakuslausete vahetamist viskasin ta viisakalt välja. Loodetavasti õppis ta sellest midagi. Kuigi jumal seda teab, mõni inimene ongi loomult loll.
Pärast lõunaund lesisin Liisuga voodis ja mõtlesin, mida järgmiseks teha. Äkitselt kuulen justkui keegi koputaks. Ja teist korda veel, sedasi jõuetult. Kobisin ülevalt alla, keerasin ukse lukust lahti ja leidsin terrassilt mingi külajoodiku. Suvalise, esimest korda elus nägin.
"Palun kas te saaksite laenata oma telefoni, ma tahaks politsei kutsuda."
"Mistarvis seda politseid vaja on? Juhtus midagi või?"
"Ei no ma kutsuks endale, las viivad mu koju."
Paar küsimust veel ja saabus selgus: õnnetu välimusega kergelt napsune meesterahvas elab Kolgakülas, aga jumal teab mis asjaoludel sattunud Jumindale. Astunud jalg jala ette ja tulnud mööda teed. Tahtnud koju minna, aga keeranud ilmselt valele teeotsale ja sattunud tupikusse - meri tulnud ette.
Politseid ma talle muidugi kutsuma ei hakanud. Pole kuulnud, et seadusesilmad taksoteenust osutaks. Nad ei tule siis ka kohale, kui külas mingi action käimas on. Ütlevad, et katsuge esialgu ise hakkama saada.
"Nii, hakka nüüd astuma, kulla mees. Mine väravast välja, keera paremale ja kõnni aga!" viskasin ma juba teist korda sel päeval inimese oma majapidamisest välja. Kaks korda pidin kurja häält tegema, enne kui astuma hakkas.
Võib-olla oli asi tähtede seisus või noorkuus? Või on vanad ajad tagasi tulnud? (Hiljuti olevat küla keskel asuva talu pererahvas kell üks öösel silmi lahti lüües avastanud, et keset nende elutuba - välisuksi lukustatakse meil siin nii nagu jumal juhatab - seisab purjus laevamehaanik, kes joomakaaslasi otsides mööda küla ringi tatsus). Ei tea. Kindel on igatahes see, et ma eelistan külalisi, kes oma tulekust enne õuele sisenemist mõistlikul viisil ette teatavad.
Eile sattusid mu ukselävele aga koguni kaks külalist, kes kasutasid stiili "Siin me oleme!". Ja oi kui turri ma nende käitumise peale läksin! Lausa ärritusin.
Olin just suusatamast tulnud, duši all käinud, ahju tule teinud ja plaanisin pisut pikutama minna. Ühtäkki märkasin köögiaknast võõrast autot. Sõitsis õue, manööverdas ja parkis. "Mida paganat see tähendab!"
Tähendas aga seda, et mälumängu meeskonnakaaslane, meie küla suvitajast kirurg, nähes möödasõidul mu maja korstnast suitsu tõusmas, otsustas külla tulla.
"Mulle ei meeldi, kui ilma etteteatamata ilmutakse. Tere ka, jah!" Mees jäi keset õue seisma nagu naelutatud, üks käsi pooleldi jopevarrukasse torgatud.
Palusin ta siiski sisse, kuid olin tõesti pahane ega jätnud seda enda teada. "Oleksid võinud ju helistada ja küsida, kas on sobiv aeg tulla või mitte." Nojah, oleks ju võinud küll, aga ...
Pärast mõningate viisakuslausete vahetamist viskasin ta viisakalt välja. Loodetavasti õppis ta sellest midagi. Kuigi jumal seda teab, mõni inimene ongi loomult loll.
Pärast lõunaund lesisin Liisuga voodis ja mõtlesin, mida järgmiseks teha. Äkitselt kuulen justkui keegi koputaks. Ja teist korda veel, sedasi jõuetult. Kobisin ülevalt alla, keerasin ukse lukust lahti ja leidsin terrassilt mingi külajoodiku. Suvalise, esimest korda elus nägin.
"Palun kas te saaksite laenata oma telefoni, ma tahaks politsei kutsuda."
"Mistarvis seda politseid vaja on? Juhtus midagi või?"
"Ei no ma kutsuks endale, las viivad mu koju."
Paar küsimust veel ja saabus selgus: õnnetu välimusega kergelt napsune meesterahvas elab Kolgakülas, aga jumal teab mis asjaoludel sattunud Jumindale. Astunud jalg jala ette ja tulnud mööda teed. Tahtnud koju minna, aga keeranud ilmselt valele teeotsale ja sattunud tupikusse - meri tulnud ette.
Politseid ma talle muidugi kutsuma ei hakanud. Pole kuulnud, et seadusesilmad taksoteenust osutaks. Nad ei tule siis ka kohale, kui külas mingi action käimas on. Ütlevad, et katsuge esialgu ise hakkama saada.
"Nii, hakka nüüd astuma, kulla mees. Mine väravast välja, keera paremale ja kõnni aga!" viskasin ma juba teist korda sel päeval inimese oma majapidamisest välja. Kaks korda pidin kurja häält tegema, enne kui astuma hakkas.
Võib-olla oli asi tähtede seisus või noorkuus? Või on vanad ajad tagasi tulnud? (Hiljuti olevat küla keskel asuva talu pererahvas kell üks öösel silmi lahti lüües avastanud, et keset nende elutuba - välisuksi lukustatakse meil siin nii nagu jumal juhatab - seisab purjus laevamehaanik, kes joomakaaslasi otsides mööda küla ringi tatsus). Ei tea. Kindel on igatahes see, et ma eelistan külalisi, kes oma tulekust enne õuele sisenemist mõistlikul viisil ette teatavad.