Õnnepäev! Ruti kuu aega vindunud kabjaabstsess läks lahti. Kella 18 ajal olin koplis, hobune kargas kolmel jalal ja nägi väga vaevatud välja. Pidasin loomaarstiga järjekordse telefonikõne ning leppisin kokku, et kohtun temaga homme pealinna ringteel antibiootikumide saamiseks. Et muu enam ei aita. Ja abstsess pole veel nii küps, et seda lahti lõigata.
Aga! Kella 19.30 ajal koplisse minnes traavis Rutt mulle vastu justkui araabia täisvereline, saba kõrgele üles tõstetud, pruuskas ja nautis liikumist täiega (ready to fly, nagu ütles sõber Paul Skype'i vahendusel). Tõsi küll, pisut longates. Aga täienisti neljal jalal. Jalaturse oli ka juba alanemas, silmnähtavalt.
Uhh, no tõesti, süda läks kohe kergemaks! Sest kui ma kuu aega tagasi ta käimistakistust märkasin, siis arvasin esimese hooga, et laminiidi ägenemine. Ja see arvamine oli mul kuni möödunud laupäevani, mil longe täiesti selgelt endast vasakus tagajalasmärku andis. Sinnani vaatasin, et probleem on esijalgades (ta pööras väga halvasti).
Just sel ajal, kui pööramisel takistust märkasin, läksin vanalt heinalt uuele üle ja see on temasuguse tundliku paksukese puhul alati riskantne. Lisaks sellele sumgeldas ta end ülemöödunud laupäeval paariks tunniks liivakoplist välja, rohelisele rohule (mis on talle täiesti keelatud, sest paneb kabjad hullumoodi valutama ja lõppkokkuvõttes tapab eriti piinaval moel). Süü muidugi minu - ma polnud märganud, et elektrikarjuse maandusjuhe oli katki, ja Rutt kasutas momenti, lõhkudes aia alt roheliste liblede järele küünitades alumise traadi ja puges tekkinud avausest välja Pafose juurde.
Ilmselt paistis juhe generaatorile peale pandud ämbri alt välja ja varesed-harakad sikutasid selle puruks. Need vagad linnukesed tassivad mu oma silme all koplis igasuguseid asju (nt jooginõude pesemiskäsnu jm) ühest kohast teise, ometi ma püüan neid peita.
Loomulikult olin ma jõudnud selle kuu aja sees juba paar peatäit nutta, sest kui valu põhjus oleks tõesti olnud laminiit, siis poleks mul muud valikut jäänud, kui Rutike vikerkaare taha kappama saata. Praegu traavib ta siiski siinsetel karjamaadel edasi :)
Aga! Kella 19.30 ajal koplisse minnes traavis Rutt mulle vastu justkui araabia täisvereline, saba kõrgele üles tõstetud, pruuskas ja nautis liikumist täiega (ready to fly, nagu ütles sõber Paul Skype'i vahendusel). Tõsi küll, pisut longates. Aga täienisti neljal jalal. Jalaturse oli ka juba alanemas, silmnähtavalt.
Uhh, no tõesti, süda läks kohe kergemaks! Sest kui ma kuu aega tagasi ta käimistakistust märkasin, siis arvasin esimese hooga, et laminiidi ägenemine. Ja see arvamine oli mul kuni möödunud laupäevani, mil longe täiesti selgelt endast vasakus tagajalasmärku andis. Sinnani vaatasin, et probleem on esijalgades (ta pööras väga halvasti).
Just sel ajal, kui pööramisel takistust märkasin, läksin vanalt heinalt uuele üle ja see on temasuguse tundliku paksukese puhul alati riskantne. Lisaks sellele sumgeldas ta end ülemöödunud laupäeval paariks tunniks liivakoplist välja, rohelisele rohule (mis on talle täiesti keelatud, sest paneb kabjad hullumoodi valutama ja lõppkokkuvõttes tapab eriti piinaval moel). Süü muidugi minu - ma polnud märganud, et elektrikarjuse maandusjuhe oli katki, ja Rutt kasutas momenti, lõhkudes aia alt roheliste liblede järele küünitades alumise traadi ja puges tekkinud avausest välja Pafose juurde.
Ilmselt paistis juhe generaatorile peale pandud ämbri alt välja ja varesed-harakad sikutasid selle puruks. Need vagad linnukesed tassivad mu oma silme all koplis igasuguseid asju (nt jooginõude pesemiskäsnu jm) ühest kohast teise, ometi ma püüan neid peita.
Loomulikult olin ma jõudnud selle kuu aja sees juba paar peatäit nutta, sest kui valu põhjus oleks tõesti olnud laminiit, siis poleks mul muud valikut jäänud, kui Rutike vikerkaare taha kappama saata. Praegu traavib ta siiski siinsetel karjamaadel edasi :)