Karumsi kohukesed on parimad, täpselt õige maitse ja suussulava glasuuriga. Ainus halb asi on see, et neid õnnestub väga harva osta. Kuusalu poodidesse tellitakse Karumseid miskipärast nii vähe, et alati saan sabast kinni kas viimasel või näen, kuidas see õnnestub kellelgi teisel. Sel nädalal mul vedas - ostsin poe tühjaks, krabades külmkapist kümme viimast.

Kodus mugisin neid õndsa näoga kaks päeva. Neljapäeva hommikul, olles manustanud kolm tükki järjest, tuli kange tukk peale. Liisu ronis mulle kõhule ja jäime tukkuma. Nägin unes, et üleöö on Jumindal lumi maha sadanud. Suured, ikka mitme meetri kõrgused hanged kulgesid tee veeres ja hulk lapsi suusatas neil lumedüünidel usinalt. Päike paistis ja lumi sillerdas. Mingi hiirjat karva hobune vahtis ka sealsamas, nina pikas. "See küll meie küla hobune pole," mõtlesin mina.  Ja veel mõtlesin, et pean kindlasti suusatreenerist sõbrale ütlema, et mis ta oma trennilastega sinna Soome suusatunnelisse ikka rühkima läheb, tulgu parem Jumindale - meil maa valge ja ilm suurepärane. Suusatunne oli nii vägev, et läksin lakka suuskade järele - ja ärkasin üles. Taas ilmsi tundsin end nagu petetud indiaanlane - lund ei kusagil, ainult hall sügisudu ja kollased lehed.

Õhtul tuli külla tulnud kolleegiga unenägu juhuslikult jutuks ja mis selgus - temagi näinud samal ajal, neljapäeva hommikul poole üheksa paiku päikeses sillerdavat lund unes. Otsustasime, et läheme talvel koos Kiviõlisse lumelauaga sõitma. Ma olingi juba pisut mures, kellega mäele minna - üksi pole huvitav.

Tore, et ma kohukesi sõin, tukkuma jäin ja ilusat und nägin. Lisan siinkohal Karumsi headele omadustele veel ühe - võlujõud :)