Ekstreemsportlik seiklusrogain (ehk siis valikorienteerumine, kus kontrollaja jooksul tuleb  maastikul paiknevate kontrollpunktide läbimisest koguda võimalikult suur punktisumma). Sellel spordialal ka nüüd käsi valge. "Libahundi jälg" oli selle seikluse nimi, mille ma neljases võistkonnas täna läbi tegin.

Kontrollajaks oli kuus tundi. Selle jooksul läbisime vaheldumisi sörkides ja tempokalt kõndides - kohati päris raskel maastikul (ürgmetsas, jõeäärsetes padrikutes, niitmata heinamaadel) - 28 kilomeetrit, kogusime 98 punkti 217 võimalikust ning saavutasime 157 lõpetanud võistkonna seas 80. koha (meeste-naiste segavõistkondade arvestuses 40.).

Meie teekond (Kolga-Viru raba-Uuri-Kolga) linnulennult. Tegelt tegime ikka haake siia- ja sinnapoole, nii otse ei rühkinud.

Lisaülesannetega punkte võtsime päris palju, lõbu pärast. Ronisime õhus nöörredelil, loopisime noolega õhupalle puruks, hindasime silma järgi mahamärgitud punktide kaugust, sõitsime köiega üle kuristiku. Auhinnalist kohta me muidugi ei saanud, aga kogemuse ja osalemisrõõmu küll.

Paljud võistlejad olid aga tõelised ekstreemsportlased, poolest tuhandest, kes Kolga kandi maastikul ringi sibas, (Viru rabast kuni Tsitre pargini) umbes kaks kolmandikku. Kui meie ürgmetsas vaevaliselt üle mahalangenud puude edasi ronisime, kihutasid mingid kutid meist sihukse hooga mööda, et tatti pritsis kahele poole. Nojah.

Ühes kohas oli punkt keset jõge, mingi sillavareme küljes. Punktini ja sealt edasi üle jõe sai kuiva jalaga vaid kuidagi imekombel libedatel kividel ukerdades (vt pilti). Enamus kukkus poole peal sisse. Meie võistkonna ainus mees Jaanus kargas kohe hooga jääkülma põlvini vette, võttis punkti ära ja tassis siis kolm naist seljas üle jõe. "Ma ennist just mõtlesin, et miks ma nende memmedega mööda metsa uitan, aga näed - nüüd on päev kirjas!" kommenteeris ta ise. Jõest üle, pidime me koos temaga mööda sügavasamblast männimetsa hullult kimama, sest jalad oli vaja soojaks tagasi joosta. Jooksime ka!

Foto: Libahundi Jälg

Ega me ennast kokkuvõttes väga rihmaks ei tõmmanud, aga väsimus tuli ikka peale. Kogu viimase tunni suutsin ma mõelda vaid sellest, kuidas leida keegi, kes mulle õhtul massaaži teeks. Summa, mida oleksin nõus maksma olnud, suurenes iga sammuga. Aga lõppes see mõttetöö ikka nii, et polnud kedagi ja massaaž jäi saamata. Homme hommikul, ma kardan, on kraanat vaja, et mind voodist välja tõsta. Aga ma mõtlen, et järgmisel korral, kui võimalus avaneb, lähen ma jälle libahunti jooksma :)

Mõned pildid lasime endast ka teha. Need said sama udused kui meie olek fotode tegemise ajal.

Finišipunkt. Ingrid (Jaanuse abikaasa), mina, Margit ja Jaanus.

Sama koosseis teistsuguses järjestuses.