Toomingast saab tuhk.

Kuuvarjutusejärgsel neljapäeval käis mul külas võimas naiskvartett: Oma Hobu kujundaja Karmen, tema õde Katrin, nende ema Elna ja Karmeni koer, iiri setter Seleena.

Karmenit tunnen juba aastaid, Seleenat ka. Katrini ja Elnaga kohtusin esmakordselt. Kõik neli on hästi vahvad.

Katrin elab juba 20 aastat New Yorgis, töötab miskisuguses produktsiooni- ja reklaamifirmas videoklippide monteerimise alal ning tegeleb vabal ajal mitmete ja kohati üsna hulljulgete (lainesurf, aerulauaga sõitmine, šamanism jms) hobidega. Ühe kliendi kaudu jõudis ta kunagi astroloog Susan Millerini, hakkas tema õpilaseks ja nüüd tegeleb ka ise astroloogiliste horoskoopide koostamisega, sünnikaartide alusel. Samamoodi nagu Igor Mang või Edda Paukson. Vaatas siis minugi sünnikaarti ja luges mulle sealt palju huvitavat ja meelirõõmustavat infot ette :)

Katrinil on Mehhikos purjekas, Lila nimeks (vt videot). Seal on taolist iludust omada ja hoida kordades odavam kui USA-s. 3-4 kuud aastast elavad Katrin ja ta abikaasa merel, ujuvas kodus. Kaks korda on nad ka üle Atlandi ookeani purjetanud. Vaat see on asi, mida tahaks järele teha!



Pimeduse saabudes süütasime neemenuki otsas mõned toomingahalud, rääkisime elust ja ilmast, lasime šamaanitrummil kõlada ja kargasime üle lõkke. Elna (65) ka, väga krapsakalt!

Uskumatult vahva oli :) Miks ma küll varem pole niiviisi pimedas, täiesti ilma põhjuseta rannas lõket tegemas käinud? Nüüd lähen. Seda enam, et Katrin kirjutas mulle mõned päevad hiljem e-kirjas: "See lõke oli eriti müstiline ja mõnus, ja see, kuidas sa selle nii käbedalt püsti said, näitab, et sa oled vist küll mingis elus indiaanlane või muidu rajaleidja olnud :)".