"Me ei jõua teda tõsta, ausõna!"
"Jõuame, pinguta! Meil pole muud võimalust!"
Ja me jõudsime. Tõstsime kahekesi (mina ja mu meesssoost meeskonnakaaslane) kaks paadiga ümber läinud ja lainemurdjale paisatud teadvuseta ning alajahtunud inimest üle minukõrguse betoonist barjääri. Tegelikult olid nad muidugi täiesti elus ja terved, aga mängisid merepäästeõppuse raames kannatanuid, olles vedelad nagu süldid ja rasked nagu pommid. Kamandajaks - tõstame! - olin selles mängus mina.
Üleeilne merepäästeõppus Toilas oli füüsiliselt nii karm, et ma kartsin tõsiselt, et üks meie kolmesest tiimist annab mingil hetkel lõplikult alla. Tuul NW, meetrine laine, vesi +10 kraadi, üks lõputu kannatanute tassimine ja üle parda tõstmine. Kusjuures raskeim kuju kaalus 113 kg ja teda saime me venitada-lohistada kaks korda, erinevate ülesannete käigus. (Mina olin see, kes temaga päästeparves tegeles. Kutt kaebas hiljem, et ma olla talle jalaga käe peale astunud. No pardon, ausõna, hea, et ma selles hulpivas aluses üldse miskitviisi liikuda ja seista suutsin, põhi oli ju pehme nagu muda, toetuda polnud õieti millelegi.) Vere maitse oli suus ja käed-jalad värisesid, aga mul ei tekkinud hetkekski mõtet, et ei tee või ei saa või et päästku need inimesed ennast ise või tehku seda keegi teine.
Kaatris süda pahaks ei läinud, aga kui purjeka kitsasse kajutisse peavigastusega, purjus ja teadvusetu naisterahva juurde sisenesime, lõi hoobilt seest keerama. Oksendamiseni õnneks ei asi läinud, poleks aegagi olnud. Paadis sai korra öökimise teemal nalja ka. Kimasime üle laineharjade, paat tegi meetriseid õhkuhüppeid. Joogijanu oli aga jube kõva ja ma läksin vöörist veepudelit tooma. Ühe järjekordse hüppe ajal prantsatasin käpuli. Kuna sedasi oli päris mugav olla - kerkisin iga hüppega ainult 20 cm õhku - , siis olingi mõnda aega niiviisi. Paadijuht aga arvas, et ma oksendan ja vajan kiiret abi :) Kui mind naermas nägi, sai aru, et asi on lihtsalt sõidumugavuses.
Kokku tegime läbi viis ülesannet, puusse panime taktikaliselt vaid ühega - selle purjeka ja purjus tädiga. Me hakkasime teda oma paadiga kaldale transportima, õige olnuks aga abi oodata, sest tingimused olid üle mõistuse rasked (suur laine, kitsas ruum, peavigastus, meil polnud pukseerimisvõimekust - paat oli purjekaga võrreldes liiga väike - ja sada muud asja veel). Solgutasime seetõttu "patsienti" asjatult ja päris kõvasti.
Mul oli seljas ujumistrikoo, kalipso, villane kampsun ja kõige peal kuivülikond, ühe meie meeskonna mehe oma, päris suur mulle. Jalaga tõmbasin ülikonna alla villased sokid ja peale nööridega saapad. Ujuda sai saabastega kenasti, ei kiskunud põhja ega midagi. Kuivülikond oli ka täitsa veekindel (meil on enamus ülikondi praegu Soomes tehases paranduses, sest lasevad kaela juurest läbi), kuigi märg olin ma küll päris hullusti, aga see vesi pärines seestpoolt - higistamisest.
Õhtul kodus oli igatahes väga-väga vinge tunne, justkui oleks maailma muutnud või midagi. Saun ja spontaanselt tekkinud muinastulede öö lõke taandasid adrenaliinitaseme ka ajapikku normilähedaseks.
"Jõuame, pinguta! Meil pole muud võimalust!"
Ja me jõudsime. Tõstsime kahekesi (mina ja mu meesssoost meeskonnakaaslane) kaks paadiga ümber läinud ja lainemurdjale paisatud teadvuseta ning alajahtunud inimest üle minukõrguse betoonist barjääri. Tegelikult olid nad muidugi täiesti elus ja terved, aga mängisid merepäästeõppuse raames kannatanuid, olles vedelad nagu süldid ja rasked nagu pommid. Kamandajaks - tõstame! - olin selles mängus mina.
Üleeilne merepäästeõppus Toilas oli füüsiliselt nii karm, et ma kartsin tõsiselt, et üks meie kolmesest tiimist annab mingil hetkel lõplikult alla. Tuul NW, meetrine laine, vesi +10 kraadi, üks lõputu kannatanute tassimine ja üle parda tõstmine. Kusjuures raskeim kuju kaalus 113 kg ja teda saime me venitada-lohistada kaks korda, erinevate ülesannete käigus. (Mina olin see, kes temaga päästeparves tegeles. Kutt kaebas hiljem, et ma olla talle jalaga käe peale astunud. No pardon, ausõna, hea, et ma selles hulpivas aluses üldse miskitviisi liikuda ja seista suutsin, põhi oli ju pehme nagu muda, toetuda polnud õieti millelegi.) Vere maitse oli suus ja käed-jalad värisesid, aga mul ei tekkinud hetkekski mõtet, et ei tee või ei saa või et päästku need inimesed ennast ise või tehku seda keegi teine.
Kaatris süda pahaks ei läinud, aga kui purjeka kitsasse kajutisse peavigastusega, purjus ja teadvusetu naisterahva juurde sisenesime, lõi hoobilt seest keerama. Oksendamiseni õnneks ei asi läinud, poleks aegagi olnud. Paadis sai korra öökimise teemal nalja ka. Kimasime üle laineharjade, paat tegi meetriseid õhkuhüppeid. Joogijanu oli aga jube kõva ja ma läksin vöörist veepudelit tooma. Ühe järjekordse hüppe ajal prantsatasin käpuli. Kuna sedasi oli päris mugav olla - kerkisin iga hüppega ainult 20 cm õhku - , siis olingi mõnda aega niiviisi. Paadijuht aga arvas, et ma oksendan ja vajan kiiret abi :) Kui mind naermas nägi, sai aru, et asi on lihtsalt sõidumugavuses.
Kokku tegime läbi viis ülesannet, puusse panime taktikaliselt vaid ühega - selle purjeka ja purjus tädiga. Me hakkasime teda oma paadiga kaldale transportima, õige olnuks aga abi oodata, sest tingimused olid üle mõistuse rasked (suur laine, kitsas ruum, peavigastus, meil polnud pukseerimisvõimekust - paat oli purjekaga võrreldes liiga väike - ja sada muud asja veel). Solgutasime seetõttu "patsienti" asjatult ja päris kõvasti.
Mul oli seljas ujumistrikoo, kalipso, villane kampsun ja kõige peal kuivülikond, ühe meie meeskonna mehe oma, päris suur mulle. Jalaga tõmbasin ülikonna alla villased sokid ja peale nööridega saapad. Ujuda sai saabastega kenasti, ei kiskunud põhja ega midagi. Kuivülikond oli ka täitsa veekindel (meil on enamus ülikondi praegu Soomes tehases paranduses, sest lasevad kaela juurest läbi), kuigi märg olin ma küll päris hullusti, aga see vesi pärines seestpoolt - higistamisest.
Õhtul kodus oli igatahes väga-väga vinge tunne, justkui oleks maailma muutnud või midagi. Saun ja spontaanselt tekkinud muinastulede öö lõke taandasid adrenaliinitaseme ka ajapikku normilähedaseks.