Sinikad tekivad mu kehale kergelt. Toksan ennast kusagile vastu (lauanurk, mingi oks metsas, paadi parras) ja kohe on plekk nahal. Seekordne on aga erakordne. Nii mõõtudelt kui tekkeloolt.
Lugu algas reede varahommikul kell 6.58, kui merevalvekeskusesse saabus hädaabikutse Vergi sadama lähistel madalikule triivinud jahilt. Tuule tugevus oli sel ajal Vergis kuni 17 m/s, laine kõrgus 1,5-2,5 m. Soome lipu all sõitev Amalie oli liivasele madalikule kinni jäänud meetri sügavusse vette ja merevalvekeskuse poolt esialgu olukorda lahendama suunatud piirvalvelaev suure süvise tõttu hädasolijaid aidata ei saanud.
Appi tõttasid Kundast politsei- ja piirvalveameti kaatriga kohale sõitnud kutselised merepäästjad, kes toimetasid viis täiskasvanut ja ühe lapse kella 11.25-ks turvaliselt kaldale. Arstiabi keegi ei vajanud, peavarju anti neile sadamahoones. Tegelikult sai jahilt sadamasse ka merd mööda kõndides (meie seda võimalust hiljem kasutasimegi) - vesi oli vööni ja tulla oleks olnud paarsada meetrit. Kaptenile, kes oli purjus, oleks selline kainenemiskuur ära kulunud küll.
Jahti üritasid veel samal päeval madalikult vabastada naaberpoolsaare Pärispea vabatahtlikud merepäästjad, kuid nende aluse võimekusest (4,5 m pikk, mootor 40 hj) selleks ei piisanud. Seejärel pöördus merevalvekeskus meie, Juminda vabatahtlike merepäästjate poole. Meil on pisut võimsamad pillid kasutada (7,5 m pikk, mootor 250 hj).
Otsustasime operatsiooniga alustada laupäeva hommikul. Ilma klaarumist oodata poleks olnud mõistlik, sest tuul ja laine käisid alusele otse peale ning oli selge, et kui pikalt vahtida, võib jahi tükke hiljem kaldalt vaid traktoriga kokku korjata.
Tõmbasime aluse mastist päästekaatri külge kinnitatud otsaga ja ühes pardas kallutavate inimeste kaaluga nii kreeni, et saime kiilu põhjast lahti ning see ujus kaatri poolt pukseerituna küljel madalikult välja.
Mingil hetkel tundus, et kreen läks nii suureks, et kukume kogu kambaga üle parda vette ja saame jahi endale kaela, aga õnneks jäi paat ikka püsti. Päris vägev tunne oli, kui liivast lahti saime ja jaht tuule alla võttis!
Märkmisväärne kogu asja juures on see, et hoolimata tõesti rasketest ilmastikuoludest (kirdetuul tugevusega kuni 15 m/s, laine kõrgus kuni 2 m) tõime juhitamatu ja iseseisvalt liikumisvõimetu jahi sadamasse ilma igasuguste nähtavate kahjustusteta.
Kaheksakesi (seitse meest ja mina) rassisime pea neli tundi. Emotsioon oli nii vägev, et veel täna (esmaspäeval) on tore tunne südames. Milline meeskond!
Aga see sinikas, jah? Sellega oli nii, et kusagil seal rassimise keskel katkes masti külge kinnitatud ots ootamatult päästekaatri poolt ja virutas hooga mulle, kes ma seisin masti all, vastu säärt. Igavene kõmakas käis, kommenteerisid mehed pärast. Ja ütlesid, et Aivel vedas kõige rohkem: vaatamata sellele, mis oleks võinud juhtuda (kui ma näiteks oleksin seisnud katkenud otsa poole näoga), olid vigastused minimaalsed - ainult üks suur ja äikespilvena tumesinine verevalum paremal säärel, kannast põlveõndlani.
Jooksmist see igal juhul ei sega, selsamal laupäeva õhtul silkasin 15 kilomeetrise tiiru.
P.S. Kui Amalie juba kindlalt kai küljes seisis, kihutas kapten kajutisse, haaras kusagilt kapisügavusest mingi karbi ja tormas kibekiirelt välja tagasi. Jalad kindlal maal, lõi mees karbikaane meie tüürimehe ees lahti ja sõnas: "Jumal tänatud, et te aluse täna ära tõite. Homseks oleks kook halvaks läinud." Pani kaane plaksit kinni ja suundus kepsakal sammul sadamahoone poole. No tõesti - pekki see paat, peaasi, et kook hapuks ei läinud!
Lugu algas reede varahommikul kell 6.58, kui merevalvekeskusesse saabus hädaabikutse Vergi sadama lähistel madalikule triivinud jahilt. Tuule tugevus oli sel ajal Vergis kuni 17 m/s, laine kõrgus 1,5-2,5 m. Soome lipu all sõitev Amalie oli liivasele madalikule kinni jäänud meetri sügavusse vette ja merevalvekeskuse poolt esialgu olukorda lahendama suunatud piirvalvelaev suure süvise tõttu hädasolijaid aidata ei saanud.
Appi tõttasid Kundast politsei- ja piirvalveameti kaatriga kohale sõitnud kutselised merepäästjad, kes toimetasid viis täiskasvanut ja ühe lapse kella 11.25-ks turvaliselt kaldale. Arstiabi keegi ei vajanud, peavarju anti neile sadamahoones. Tegelikult sai jahilt sadamasse ka merd mööda kõndides (meie seda võimalust hiljem kasutasimegi) - vesi oli vööni ja tulla oleks olnud paarsada meetrit. Kaptenile, kes oli purjus, oleks selline kainenemiskuur ära kulunud küll.
 |
| Paremalt kolmas olen. Foto: Siim Oskar Hääl |
Jahti üritasid veel samal päeval madalikult vabastada naaberpoolsaare Pärispea vabatahtlikud merepäästjad, kuid nende aluse võimekusest (4,5 m pikk, mootor 40 hj) selleks ei piisanud. Seejärel pöördus merevalvekeskus meie, Juminda vabatahtlike merepäästjate poole. Meil on pisut võimsamad pillid kasutada (7,5 m pikk, mootor 250 hj).
Otsustasime operatsiooniga alustada laupäeva hommikul. Ilma klaarumist oodata poleks olnud mõistlik, sest tuul ja laine käisid alusele otse peale ning oli selge, et kui pikalt vahtida, võib jahi tükke hiljem kaldalt vaid traktoriga kokku korjata.
Tõmbasime aluse mastist päästekaatri külge kinnitatud otsaga ja ühes pardas kallutavate inimeste kaaluga nii kreeni, et saime kiilu põhjast lahti ning see ujus kaatri poolt pukseerituna küljel madalikult välja.
Mingil hetkel tundus, et kreen läks nii suureks, et kukume kogu kambaga üle parda vette ja saame jahi endale kaela, aga õnneks jäi paat ikka püsti. Päris vägev tunne oli, kui liivast lahti saime ja jaht tuule alla võttis!
 |
| Kreen on päris suur, eks. Foto: Siim Oskar Hääl |
Märkmisväärne kogu asja juures on see, et hoolimata tõesti rasketest ilmastikuoludest (kirdetuul tugevusega kuni 15 m/s, laine kõrgus kuni 2 m) tõime juhitamatu ja iseseisvalt liikumisvõimetu jahi sadamasse ilma igasuguste nähtavate kahjustusteta.
 |
| Amalie turvaliselt kai ääres. Foto: Meelis Meilbaum/Virumaa Teataja |
Kaheksakesi (seitse meest ja mina) rassisime pea neli tundi. Emotsioon oli nii vägev, et veel täna (esmaspäeval) on tore tunne südames. Milline meeskond!
Aga see sinikas, jah? Sellega oli nii, et kusagil seal rassimise keskel katkes masti külge kinnitatud ots ootamatult päästekaatri poolt ja virutas hooga mulle, kes ma seisin masti all, vastu säärt. Igavene kõmakas käis, kommenteerisid mehed pärast. Ja ütlesid, et Aivel vedas kõige rohkem: vaatamata sellele, mis oleks võinud juhtuda (kui ma näiteks oleksin seisnud katkenud otsa poole näoga), olid vigastused minimaalsed - ainult üks suur ja äikespilvena tumesinine verevalum paremal säärel, kannast põlveõndlani.
Jooksmist see igal juhul ei sega, selsamal laupäeva õhtul silkasin 15 kilomeetrise tiiru.
P.S. Kui Amalie juba kindlalt kai küljes seisis, kihutas kapten kajutisse, haaras kusagilt kapisügavusest mingi karbi ja tormas kibekiirelt välja tagasi. Jalad kindlal maal, lõi mees karbikaane meie tüürimehe ees lahti ja sõnas: "Jumal tänatud, et te aluse täna ära tõite. Homseks oleks kook halvaks läinud." Pani kaane plaksit kinni ja suundus kepsakal sammul sadamahoone poole. No tõesti - pekki see paat, peaasi, et kook hapuks ei läinud!
 |
| Mina ja minu auto. Ja meie paat, Tinu III. Foto: Meelis Melbaum/Virumaa Teataja |