Päev on õhtus. Mõtled, et tore oli - tegusid täis ja rahulik. Sead ennast raamatu ja Liisuga voodisse külitama. Ja siis heliseb telefon. "Kuule, sul on Pafos aiast väljas! Jah, on jah - ma aknast vaatan."
Tõmbad kiiresti püksid jalga, jope selga, lükkad miskisugused jalavarjud varba otsa ja kimad. Korraks põikad tagasi ka, et paar leivaviilu tasku pista.
"No pagan, ma ju alles pool tundi tagasi käisin neile head ööd ütlemas. Siis oli igaüks seal, kus olema pidi - Pafos suuremas ja Rutt väiksemas aias. Mis sel vanamehel nüüd siis pähe kargas?!"
Ega muud ei karanudki kui rohelisem rohi. Oli teine ennast imepeenikeseks litsunud ja kolme (!) 30 cm vahemaaga kinnitatud traadi vahelt läbi pressinud ning krõmpsutas sealsamas aia taga, teiselpool kraavi mahlakaid suutäisi. Osav töö 600 kg ja 170 cm turjakõrguse kohta, tuleb tunnistada. Traadid terved ja puha, ainult pisut välja veninud. Eks tal oli aega vingerdada, sest elektrit aias sees ei olnud - aku läks juba ammu läbi ja ma lootsin Pafose viisakusele.
Õhtul paigaldasin ajutiste postidega kibekiiresti lisaaia olemasolevast sissepoole, ajasin ühe külamehe naise kõrvalt soojast voodist välja ja laenasin talt aku. Hommikul vaatasin päris-aia üle, ühendasin traadid paarist kohast lahti ja paarist kokku ning lasin voolu sisse. Põlksub. Ja loodetavasti särtsub, kui Pafos vastu läheb. (See aparaat, millega voolutugevust mõõta, on mul möödunud suvest saadik kadunud. Kaks võimalust, kas ma olen selle kuhugi eriti heasse kohta ära pannud või on kassid küla peal äri tegemas käinud ja asjanduse maha müünud.) Hobune on tark loom, piisab ühest särtsudoosist ja õppetund on pikaks ajaks käes. Aga jah, viisakusele loota ei saa, tuleb uus aku osta.
Tõmbad kiiresti püksid jalga, jope selga, lükkad miskisugused jalavarjud varba otsa ja kimad. Korraks põikad tagasi ka, et paar leivaviilu tasku pista.
"No pagan, ma ju alles pool tundi tagasi käisin neile head ööd ütlemas. Siis oli igaüks seal, kus olema pidi - Pafos suuremas ja Rutt väiksemas aias. Mis sel vanamehel nüüd siis pähe kargas?!"
Ega muud ei karanudki kui rohelisem rohi. Oli teine ennast imepeenikeseks litsunud ja kolme (!) 30 cm vahemaaga kinnitatud traadi vahelt läbi pressinud ning krõmpsutas sealsamas aia taga, teiselpool kraavi mahlakaid suutäisi. Osav töö 600 kg ja 170 cm turjakõrguse kohta, tuleb tunnistada. Traadid terved ja puha, ainult pisut välja veninud. Eks tal oli aega vingerdada, sest elektrit aias sees ei olnud - aku läks juba ammu läbi ja ma lootsin Pafose viisakusele.
Õhtul paigaldasin ajutiste postidega kibekiiresti lisaaia olemasolevast sissepoole, ajasin ühe külamehe naise kõrvalt soojast voodist välja ja laenasin talt aku. Hommikul vaatasin päris-aia üle, ühendasin traadid paarist kohast lahti ja paarist kokku ning lasin voolu sisse. Põlksub. Ja loodetavasti särtsub, kui Pafos vastu läheb. (See aparaat, millega voolutugevust mõõta, on mul möödunud suvest saadik kadunud. Kaks võimalust, kas ma olen selle kuhugi eriti heasse kohta ära pannud või on kassid küla peal äri tegemas käinud ja asjanduse maha müünud.) Hobune on tark loom, piisab ühest särtsudoosist ja õppetund on pikaks ajaks käes. Aga jah, viisakusele loota ei saa, tuleb uus aku osta.