Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

"Tere Leida, Lilli siinpool," pöördusin ma eile Skype'is austet kolleegi poole. Miks nad mind Lilliks ristisid, teab vaid ... ma ei teagi, kes. Hea seegi, et "maadamid" "usinate perenaistega" asendati. Kliki fotol ja uuri luubiga kirbukirja selle vasakus nurgas, siis näed :)  Leivaküpsetusmasin võiks endalgi köögikapil suriseda. Aga meie, palgatud ebaprofessionaalsed näitlejad (mõista neid kolme sõna nii nagu ise paremaks pead!), ei tohi kahjuks loosimisest osa võtta :)

Möödunud reedel käis Maalehe töökas kollektiiv, mina teiste hulgas, vabaõhumuuseumis leiba küpsetamas.Või siis leivaküpsetamist mängimas ja tellimiskampaania tarvis fotosid tegemas. Vaadake ja valige, kumb variant teile rohkem sobib. Hullult lõbus oli igatahes kõigil :) Ka fotograaf Tiidul, kes vahepeal nii kõvasti naerda kõkutas, et kartsin, et pillab teine kalli kaamera käest.

Rebased peavad pulmi. Metsaalune on tihkelt jälgi täis, aedagi jagub neid küllaga. Täna hommikul kella üheksa paiku sammus üks armunud reinuvader kuuri tagant välja, ja seadis sammud otsejoones üle õue. Juhuslikult silmasin teist, kui pilgu köögiaknast välja heitsin. Igavene ilus ja uhke oli - kasukas kohev, saba karvane, sammust õhkumas üüratu enesekindlus. Asjatas kollaste rooside peenra juures siia-sinna ja puges siis aia vahelt naabrite juurde. Oodu magas samal ajal toas diivanil. Pärast, kui õue läksime, võttis jälje üles küll. Eile hommikul linna sõites nägin üle pika-pika aja metskitsi. Kuuepealine kari kraapis teeäärsel põllul lume alt kulu välja. Veel paar-kolm aastat tagasi olid kitsed mu aias vaat et igapäevased külalised, nüüd on nad haruldusteks muutunud. Karmid talved, mis teha. Põdrajälgi olen ka metsas vähe näinud, tänavu ainult korra. Jänese omigi tundub rohkem olevat.

Jõulueelne fotosessioon stuudios, rangelt tööalane :) Kaameraga sahistas mu ümber kolleeg Karin.

Täna sain ma värske õhu mürgituse. Päriselt ka. Mille muuga seletada seda, et tunniajase õuesviibimise ja tuppa tulnult supi söömise tagajärjel tekkis mul vastupandamatu soov end voodisse külili keerata. Aga - vastu panin :) Tegelikult on selles, et ma mürgituseni värsket õhku sisse hingasin, "süüdi" Oodu. Tema oli see, kes hobustele lõunasöögiheina viimise ajal nende nina alla lärtsuma läks, hobused pöördesse ajas ja keegi neist kolmest selle asjajamise käigus koplimulgu väravanööri ära lõhkus. Noh, oligi teine juba aastaid väravavalurina teeninud, ilmselt jõudis viimnepäev täna kätte. Mulk valla, tulid hobused kablutades algul õuele, siis aga keerasid metsa poole ja suundusid mööda ATVga sissesõidetud rada raielangile. Sealt käänasid küla poole, tiirutasid metsas siia-sinna ja sattusid teise pere raielangile, kust algas kelgutee. Olles viisakad loomad, kes käivad sissetallatud radu, suundusid Rutt ja Pafos sinna, kuhu tee viis - küla keskele punase maja juurde. Leidsid,...

Veel metsajuttu. Peamiselt mu enda tarbeks, sest hea, kui asjad ühes kohas koos on. Muidu aja teisi arvutit mööda taga nagu Toots saia seest rosinaid. Metsablogija: "Sul on päris kobe mets, mitte mingisugune võpsik! Kuused enamuses, seega pole imestada, kui tuulemurd tekib (pehme pinnasega, tugevate tuultega - kuusel on juured maapinna lähedal laiali), raske võra võtab tuule alla ja nii nad kukuvadki. Männil seevastu on juured sügaval maa sees ja kui tuul hakkabki külge, siis tavaliselt ei lükka puud pikali, juured maast välja, vaid murrab tüve poolest saati katki. Mis põdrakahjustustesse puutub, siis kui kahjustus ulatub sügavale tüvesse, on jah targem maha võtta. Kui aga koorel väiksemad mustad kraapsud, puu ise tundub terve olevat, ma pigem ei võtaks sellist maha. Ja tingimata peaks kuuski püüdma hoida grupina koos, mitte jätma üksikult kasvama kohta, kuhu tuul taas ligi pääseb. Ka ilmakaarest ehk valitsevate tuulte suunast oleneb väga palju. Reeglina on idakaarest tuuli ...

Pühapäev. Hommikul kella kümne paiku aknast välja vaadates ja õues toimuva hääli (loe: tigedat haukumist) kuulates mõtlen: kui nupp ei noki, siis tuleb istuda puu otsas. Võib-olla isegi tunde. Naabrite kass pole ikka veel aru saanud, et üleaedseks on tal sell, kes tunneb siirast lõbu puu all haukumisest sel ajal, kui tema seal kusagil kõrgustes kõigub. Õnneks on tuulevaikus, vähe kindlam istuda. Kohe nii kindel oli, et terve tugeva tööpäeva jagu sai seda istumist kiisukesel, tõden ma õhtul kell seitse, kui kass on - lõpuks ometi! - alla roninud, koer enam puu all ei lärma ning vaikus õuele laskunud. Enne seda aga mõlgutasin jumala tõsimeeli mõtteid puu otsa ronida ja kass alla tuua. "Kui minul oleks selline olukord, siis mina ehk üritaks naabrimeest puu otsa saata. Tema kass ju. Ja ise jälgiks toast läbi akna koos koeraga nende tegevust," soovitas üks tuttav seepeale. Naabrimees aga, kuuldes mu plaanist kassi järele ronida, teatas: "Kui sul muud teha pole kui et puu ot...