Kell 4.30 äratas mind kaklus. Oodu ja kährik. Juba teine kahe nädala jooksul. Esimene kord leidis koer metsalooma mustsõstrapõõsa alt, seekord kuuri eest. Mõlemal korral oli kährik kiire taibuga: viskas pettena vedru välja, mispeale koer temast enam suurt ei huvitunud (mis sa laibaga ikka kakled, eks!) ja tuli minuga kenasti tuppa kaasa. Peale esimest tänavust kährikukohtingut hakkas koer taas sügelema. Palusin uuel loomaarstil, kes siinkandis äsja praksise avas, rohtu tellida. Eile sai järel käidud ja manustatud ka. Teel kohtasime esmalt rebast. Ja siis jälle rebast. Mõlemad ilusad koheva sabaga, mitte sellised nagu need kaks noorukest reinuvaderit, keda möödunud nädalal sõiduteel lonkimas nägin: kõhnad, kärnas ja rootssabadega. Rühkisime Muuksi linnamäe järsul veerul vonklevat augulist külavaheteed mööda üles, tippu jõudes hingas auto kergendunult. Ja mina märkasin teel järjekordset olendit, nii umbes põlvekõrgust, aga kõnnak oli teisel kuidagi kentsakas. Koer? Ilves? No ei. Lä...