Loen ennast päritolult maalapseks, aga teadmised loodusest, tuleb häbiga tunnistada, on kesised.
Olen juba kolm aastat oma kanadele söötnud ühe kevadel väga varakult kasvama hakkava taime lehti, mille nime alles möödunud nädalal teada sain - kanakoole. Nimest võib iga vähegi eesti keelt tundev kodanik aimata, et taim tapab kanu. Õnneks küll mitte alati, aga õitsemise ajal on ta tõesti mürgine. Ime siis pole, et mu kanade munatoodang kesine ja kõhuhädad kummitavad. Oh seda inimlikku rumalust!
Eile üritasin talli lakast välja aidata üht päev otsa lahti olnud heinakuuri uksest sisse eksinud lindu. Aknagi tegin lakas lahti, et väljapääse enam oleks. Linnuke aga lendas edasi-tagasi katuseharja all ega osanud kuidagi natuke madalamale - ukse- või aknaavasse - sukelduda. Minuga lakka kaasa roninud Vaska tegi olukorra veelgi hullemaks - hakkas lõksujäänule jahti pidama, õnneks pelgalt mööda laepealset hiilides ja joostes. Lõpuks sai lind asjale pihta ning lendas aknast välja. Juba päästmisaktsiooni ajal mõtlesin, kes ta küll olla võiks. Tundus ööbiku nägu. Aga seda lindu tunneb ju enamik meist, mina kaasa arvatud, vaid (isaslinnu) laulust. Tuppa jõudes võtsin linnuaabitsa lahti. Värvuline, sedant küll. Aga kas ööbik või emane lepalind, kes, erinevalt värvikirevast isasest, ka hall ja roostekarva sabaga, sellest enam aru ei saanud. Nii ühtemoodi näevad ööbikuga välja.
Veebruaris lendas vastu köögi aknaklaasi ning maandus uperkuuti, tiivad lääbakil ja sussid püsti terrassile üks kakuline. Oli teine selline peopesapikkune. Korjasin üles ja viisin männioksale istuma. Vähe aja pärast lendas minema. Arvasin, et tegemist oli kakupojaga. Kakud ju munevad-kooruvad hirmus vara võrreldes teiste lindudega. Aga polnud ühti. Loodusfotograafist ornitoloogiahuviline kolleeg teadis kohe : "Värbkakk!"
Sestap otsustasin, et õpin oma taimseid ja loomseid kaaskodanikke tundma. Alustan koduõue taimedest.
Esimene õppetund: imekaunis kevadine õitseja mets-tähthein. Kasvab suurte puhmastena maja ees kadakate vahel. Valged õied on neitsilikud ja õrnad, meenutavad taevatähti. Kuvandit rõhutavad ka haprad varred ja piklikud lehed.
Olen juba kolm aastat oma kanadele söötnud ühe kevadel väga varakult kasvama hakkava taime lehti, mille nime alles möödunud nädalal teada sain - kanakoole. Nimest võib iga vähegi eesti keelt tundev kodanik aimata, et taim tapab kanu. Õnneks küll mitte alati, aga õitsemise ajal on ta tõesti mürgine. Ime siis pole, et mu kanade munatoodang kesine ja kõhuhädad kummitavad. Oh seda inimlikku rumalust!
Eile üritasin talli lakast välja aidata üht päev otsa lahti olnud heinakuuri uksest sisse eksinud lindu. Aknagi tegin lakas lahti, et väljapääse enam oleks. Linnuke aga lendas edasi-tagasi katuseharja all ega osanud kuidagi natuke madalamale - ukse- või aknaavasse - sukelduda. Minuga lakka kaasa roninud Vaska tegi olukorra veelgi hullemaks - hakkas lõksujäänule jahti pidama, õnneks pelgalt mööda laepealset hiilides ja joostes. Lõpuks sai lind asjale pihta ning lendas aknast välja. Juba päästmisaktsiooni ajal mõtlesin, kes ta küll olla võiks. Tundus ööbiku nägu. Aga seda lindu tunneb ju enamik meist, mina kaasa arvatud, vaid (isaslinnu) laulust. Tuppa jõudes võtsin linnuaabitsa lahti. Värvuline, sedant küll. Aga kas ööbik või emane lepalind, kes, erinevalt värvikirevast isasest, ka hall ja roostekarva sabaga, sellest enam aru ei saanud. Nii ühtemoodi näevad ööbikuga välja.
Veebruaris lendas vastu köögi aknaklaasi ning maandus uperkuuti, tiivad lääbakil ja sussid püsti terrassile üks kakuline. Oli teine selline peopesapikkune. Korjasin üles ja viisin männioksale istuma. Vähe aja pärast lendas minema. Arvasin, et tegemist oli kakupojaga. Kakud ju munevad-kooruvad hirmus vara võrreldes teiste lindudega. Aga polnud ühti. Loodusfotograafist ornitoloogiahuviline kolleeg teadis kohe : "Värbkakk!"
Sestap otsustasin, et õpin oma taimseid ja loomseid kaaskodanikke tundma. Alustan koduõue taimedest.
Esimene õppetund: imekaunis kevadine õitseja mets-tähthein. Kasvab suurte puhmastena maja ees kadakate vahel. Valged õied on neitsilikud ja õrnad, meenutavad taevatähti. Kuvandit rõhutavad ka haprad varred ja piklikud lehed.
