"Kui mägi ka nii libe on nagu tee, siis on küll jama majas," mõtlesin ma keskpäeval vaikselt mööda Piibe maanteed Valgehobusemäe suusakeskuse poole liueldes. Väga must jää oli. Ja üks jeep sügaval kraavis enne Aegviidut. Kiirabi, politsei ja tuletõrje tema maanteelt eemalolekut assisteerimas.
"Üleeile oli mägi täitsa hea," vastas suusakeskuse tädi, kui ta suu, mis üllatusest, et keegi mäest alla laskma tahab hakata, kinni suutis panna ja siis jälle lahti teha. "Aga täna - no pisut jäine." Pisut tähendas seda, et kui me Karmeniga tema sabas mäejalamile suundusime, juhendas ta meid asjatundlikult, millistest teeraja äärde jäävatest esemetest kinni hoida, et mitte pikali kukkuda. Täielik kiilakas.
"Ma eile proovisin saabastes mäe otsa ronida, tõstuki juures oli vaja üht-teist teha, aga ei saanud ... Traktorist käis hommikul vaatamas, ütles, et ei saa paremaks teha, kraadid on plussis ja nagu kohevaks keerad, nii hakkab sulama." Kodulehel ilutseb neil siiani teave, et "laskumisnõlv ja tuubirada on heas korras, sest kaetud kunstlumega, millele sula liiga ei tee."
Nojah. Aga kuna me olime kaugelt tulnud, otsustasime ikkagi proovida. "Ärge praegu maksma hakake, pärast õiendame. Vaatame, kaua te vastu peate," seletas tädi ja suundus meie jaoks sügavkülmast pirukaid välja võtma.
Tõenäoliselt pidi ta neid mitu korda soojendama, sest me pidasime päris kaua vastu, tunnikese ja 15 minutit veel pealegi. Esimese korra kohta tuli mul Karmeni sõnul päris hästi välja. Endale tundusid mõned poolelt mäelt (enesetapjalikke kalduvusi meil täna polnud, sestap jätsime tipu vallutamata ja torni ka ei roninud) tehtud allasõidud täitsa ägedad, aga videosse jäi üks kesisemaid. Klikkige pildile ja vaadake, kui viitsite.
Jäine koorik lumel oli isegi väljaspool rada nii kõva, et ühel kogemata kombel heinamaale suundunud offroad-sõidul ei suutnud ma laua kanti ka seal korralikult ära haakida. Hokit oleks täna hobusemäel paras mängida olnud.
Kõige raskem oli mu jaoks püstitõusmine, laud jalgade küljes. Katsuge ise tagumikku kandade juurde nihutada ja kükki tõusta, kui mõlema põlve liikumisulatust piiravad ortoosid. Vähemalt sain teada, miks vanadekodud lumelauareise ei korralda :)
Koju sõites tundus tagumik pisut hell, õige mitu korda toetasin teist ju äkiliselt maha. Kuid kuna ma hommikul uljalt lubasin, et ei kaeble, siis ei tee seda. Ja tegelikult pole ka põhjust - jumala äge oli :) Maitse on suus ja pühade ajal lähen ilmselt Kiviõli tuhamäele uuesti katsetama. Seal pidavat paremad tingimused olema, ehk siis jää asemel lumi. Kunst küll, aga ikkagi lumi.
Valgehobusemäe suusakeskus iseenesest on kena. Eriti kui seal viibivad ainult kaks klienti ja kogu personal sehkendab ainult nende ümber. Ah jaa, üks must kõuts saalis ka ringi. Üritas kangekaelselt mu laadimas olnud telefoni juhet närida ja vahtis himural pilgul meie pirukaid. Tädi oli neid soojendanud kaheksa. Algul püüdsime teha nägu, et oh meie küll nii palju ei söö, aga lõpuks pistsime kõik nahka :)
"Üleeile oli mägi täitsa hea," vastas suusakeskuse tädi, kui ta suu, mis üllatusest, et keegi mäest alla laskma tahab hakata, kinni suutis panna ja siis jälle lahti teha. "Aga täna - no pisut jäine." Pisut tähendas seda, et kui me Karmeniga tema sabas mäejalamile suundusime, juhendas ta meid asjatundlikult, millistest teeraja äärde jäävatest esemetest kinni hoida, et mitte pikali kukkuda. Täielik kiilakas.
"Ma eile proovisin saabastes mäe otsa ronida, tõstuki juures oli vaja üht-teist teha, aga ei saanud ... Traktorist käis hommikul vaatamas, ütles, et ei saa paremaks teha, kraadid on plussis ja nagu kohevaks keerad, nii hakkab sulama." Kodulehel ilutseb neil siiani teave, et "laskumisnõlv ja tuubirada on heas korras, sest kaetud kunstlumega, millele sula liiga ei tee."
Nojah. Aga kuna me olime kaugelt tulnud, otsustasime ikkagi proovida. "Ärge praegu maksma hakake, pärast õiendame. Vaatame, kaua te vastu peate," seletas tädi ja suundus meie jaoks sügavkülmast pirukaid välja võtma.
Tõenäoliselt pidi ta neid mitu korda soojendama, sest me pidasime päris kaua vastu, tunnikese ja 15 minutit veel pealegi. Esimese korra kohta tuli mul Karmeni sõnul päris hästi välja. Endale tundusid mõned poolelt mäelt (enesetapjalikke kalduvusi meil täna polnud, sestap jätsime tipu vallutamata ja torni ka ei roninud) tehtud allasõidud täitsa ägedad, aga videosse jäi üks kesisemaid. Klikkige pildile ja vaadake, kui viitsite.
Jäine koorik lumel oli isegi väljaspool rada nii kõva, et ühel kogemata kombel heinamaale suundunud offroad-sõidul ei suutnud ma laua kanti ka seal korralikult ära haakida. Hokit oleks täna hobusemäel paras mängida olnud.
Kõige raskem oli mu jaoks püstitõusmine, laud jalgade küljes. Katsuge ise tagumikku kandade juurde nihutada ja kükki tõusta, kui mõlema põlve liikumisulatust piiravad ortoosid. Vähemalt sain teada, miks vanadekodud lumelauareise ei korralda :)
Koju sõites tundus tagumik pisut hell, õige mitu korda toetasin teist ju äkiliselt maha. Kuid kuna ma hommikul uljalt lubasin, et ei kaeble, siis ei tee seda. Ja tegelikult pole ka põhjust - jumala äge oli :) Maitse on suus ja pühade ajal lähen ilmselt Kiviõli tuhamäele uuesti katsetama. Seal pidavat paremad tingimused olema, ehk siis jää asemel lumi. Kunst küll, aga ikkagi lumi.
Valgehobusemäe suusakeskus iseenesest on kena. Eriti kui seal viibivad ainult kaks klienti ja kogu personal sehkendab ainult nende ümber. Ah jaa, üks must kõuts saalis ka ringi. Üritas kangekaelselt mu laadimas olnud telefoni juhet närida ja vahtis himural pilgul meie pirukaid. Tädi oli neid soojendanud kaheksa. Algul püüdsime teha nägu, et oh meie küll nii palju ei söö, aga lõpuks pistsime kõik nahka :)