Kuusalu valla ja Loksa linna sõda ühinemise-mitteühinemise üle kogub tuure. Vallaametnikud ja volikogu liikmed lobivad üksteist poriga nii et vähe pole. Ülejäänud kodanikud vaikivad, vaatavad pealt ja tunnevad piinlikkust. Aga nii palju julgust neil ka pole, et su lahti teeks ja oma mõtted välja ütleks.

Laupäeval suusavõistlustelt koju sõites sai minu karikas täis. Helistasin kohaliku lehe peatoimetajale ja pakkusin, et kirjutan arvamusloo. Tänases Sõnumitoojas ilmus.

„Kas rahvas on haige?“ küsis Andrus Kivirähk möödunudnädalases Laupäevalehes marurahvuslike rühmituste teemal sõna võttes. Kas Odini sõdalasi võiks võrrelda omaaegsete vapsidega, arutles kirjanikuhärra, ja tõdes, et ilmselt küll, kuid puudu jääb nii mastaapsusest kui ka ideedest.

„Ühine on üksnes veendumus, et Eestit ei juhita õigesti. Kuid samuti on sarnane võimukoridorides valitsev arusaam, et rahvas on haige,“ kirjutab Kivirähk. 

Olen mitut puhku mõelnud, mis juhtub inimese peas pärast seda, kui ta oma rahvast esindama valitakse, olgu siis vallamajja või Toompeale, hääletades või konkursi kaudu. Miks hakkavad varem täiesti normaalselt käitunud inimesed ühtäkki veidralt ja võimukalt suhtlema ning neile, kelle hääled neid võimukoridoridesse aitasid, ülalt alla vaatama? Sa ei tea, kuidas asjad käivad ja milline elu tegelikult on, ütlevad nad, armulik ja pisut kaastundlik pilk silmis, kui lihtne külamees mingile igapäevast elu segavale ebakõlale osutab. 

Teisalt on neil ehk õiguski, sest asi, millele külamees osutab, segab mehe, mitte valitud esindaja elu.

Ja nii see lõhe rahva ning võimuolijate vahel süveneb. Sõnad võivad ju ühesugusena kõlada, aga vestluse tulemus on sageli ikka selline, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. 

Läänemaal asuv Nõva vald riputas hiljuti oma kodulehele üles ühinemisteemalise küsitluse, millele vastas kümne päeva jooksul viis inimest. „Nii väikse valimi pealt mingit põhjapanevat üldistust ei tee, aga võimalus kaasa rääkida inimestel oli,” selgitas vallavanem.

Kuusalu vallavalitsus tutvustas paar nädalat tagasi avalikkusele Kiiu mõisa renoveerimisprojekti. Saalis istus üheksa vallakodanikku. „Inimesi tuli koosolekule vähe. Teen järelduse, et enamik valla rahvast aktsepteerib meie plaani mõis renoveerida,“ kommenteeris vallavanem ajalehes. 

Nende kahe juhtumi valguses meenub kolmas, milles ma ise osaline olin. 

Meie külal on lisaks pastlatelefonile olemas teadetetahvel, kodulehekülg, e-kirjalist ja piirkondlik sotsiaalmeediakanal.  Ometi tuleb ette, et mõni inimene ei tea külas toimuvas mitte kunagi mitte midagi. Külajutud laseb kõrvust mööda, teadetetahvli juures pole aega peatuda, kodulehte ja Facebooki ei külasta, e-kirjad jäävad kahe silma vahele. 

„Mina pole Facebooki mees,“ teatas üks meie küla mees möödunud aastal, kui mingi oluline info temast taas mööda libisenud oli. „Mina ei ole jälle knopkamees,“ prahvatasin ma külaseltsi juhatuse esimehena ja ütlesin, et ukse külge ma talle teateid kinnitama ei hakka. 

Kõigil kolmel juhul oli inimestel võimalus kaasa rääkida. Miks nad seda ei teinud? Ja miks tegime mina ja  vallavanemad just selliseid järeldusi nagu me tegid? Miks ei tundnud me muret ega püüdnud välja selgitada, miks inimesed, kelle huve me esindame, nii passiivsed ja ükskõiksed on? 

Sest lihtsam on öelda: „Rahvas on haige.“ Selle asemel, et küla vahel vastu tulijal nööbist kinni võtta ja küsida: „Kus sa olid, mees? Mida sa asjast arvad?“

Ei piisa sellest, kui oma arvamuse toob lagedale kümmekond inimest. Arvestatavat diskussiooni sellelt pinnalt ei teki. Sajad aga oleks juba hoopis teine tera. Nad ei pruugi ühel nõul ega võimuesindajate poolt või vastu olla. Aga neil on oma arvamus. Ja olulisim on see, et ülalt-alla monoloogi või alt üles süüdistamise asemel tekib arutelu. 

Mina olen omad järeldused teinud. Knopkameheks pole ma küll siiani hakanud, aga telefoni tõstan kõrva äärde varasemast sagedamini ja nööpi krutin ka igal võimalusel. Arvamusplatsil on meie külas nüüd üsna mitu täiesti tervet inimest rohkem.